Esmaspäev, 22. aprill 2013

Toimetused aias

Eile tegin algust riisumisega. Ilm oli soe ja vaikne, niiet kohe hommikul kibelesin õue. Ma ei ole kunagi eriline riisumise fänn olnud (ema vist võib seda kinnitada), lapsena kodus ikka pidi riisuma, aga erilisi sooje emotsioone igatahes ei tekkinud, aga eile, vot eile ma tundsin, et mul pole kunagi nii hea meel riisumise üle olnud.
Töö muidugi väga kiirelt ei edenenud, sest lisaks kärule olid kõrval kaks ämbrit - üks väikestele kividele ja teine prahi jaoks ja seda viimast tuleb küll iga tõmbega, eriti klaasikilde. Muidugi ühed eelnevatest elanikest olid ka parajalt armsad ja tekitasid keldri taha prügimäe. Üldse on nii, et kui vähegi kusagilt midagi liigutad, siis klaasikillud ja roostetanud naelad on ikka platsis. Aga sellest hoolimata oli mõnus. Rohkem kui lehti tuli vist kulu, sest hakkasin ülevalt kruni piirist riisumisega pihta (seal on kõrgem maa ja kõige kuivem) ja eelmine kevad me sealt riisuda ei jõudnudki ja päris algul sai sealt ainult trimmeriga niita. Kuna sodi tuli üsna palju ja komposti ma sellist hunnikut kuiva kulu ja lehti panna ei tahtnud, siis tegin lõkke ja tuha panen kas pärast komposti või marjapõõsastele, vaarikatele või kuhugi sarnase koha peale.
Riisutud maa jäi ise üsna mullane ja täna lähen viskan peoga muruseemet sinna peale, midagi ehk tuleb. Eelmine aasta sai sedasi õunapuude alla külvatud ja seal läks kasvama. Ma muidugi ei leia, et maal peab see päris muru olema, mulle meeldivad võilill ja muud sellised taimed maal muru sees, aga no antud hetkel on seal üsna tühjus ja mõned ohakad ja muidu sellise puise varrega taimed. Pidev niitmine aitab iseenesest ka kaasa nö muru tekkimisele, siis jääb naati ja nõgest ja ohakat jms vähemaks ja varsti ongi hea pehme võilill asemel.
Kuigi ma tegin eile ikka parajalt pika päeva õues, siis riisuda on veel paras ports (kõige raskem osa on siiski ära, sest päris keset õuet puulehti ei ole). Pikk päev andis hommikul ennast kenasti tunda ka, lihased kergelt valutavad ja põidla juurde tahab vägisi üks vill tekkida.
Lisaks sain ma eile vanad vaarikavarred ära lõigatud. Mida oleks vist tegelt veidi varem pidanud tegema, aga ma ei olnud kindel, millised on vanad ja millised uued (tegelikult selgus, et see pole üldse raske). Nii ma võtsingi hoogu ja lükkasin seda tööd edasi. Vaarikad ise on sellised poolmetsikud, päris pisikesed pole ja need päris kultuursed ka ei ole, aga maitse on hea. Päris naabrite heki vastas olevad vaarikad lõikasin ka maha ega need midagi ikka ei kannaks.

Vaarikad enne lõikamist

Ja vaarikad pärast :)

Üks kohustuslik riisumise pilt ka, mille Raiko tegi



2 kommentaari:

  1. Avastasin teie blogi umbes nädal tagasi ja nüüd käin alatasa uusi postitusi lugemas. Eriti meeldib mulle, et teil jätkus julgust osta maja, mille olukord paljud inimesed ära ehmataks, kuid teie nägite selles potentsiaali ja sellised inimesed mulle meeldivadki. Tore on ka see, et teie blogist leian enda praeguse olukorraga palju ühist. Ka meie ostsime elukaaslasega eelmisel aastal maja, mis enamus inimesi ajaks põgenema. Tööd on muidugi palju, kuid lõpus on nauding valmis asjast seda suurem. Muigama ajas ka see prügimäe jutt ja klaasikillud ning naelad rohu sees. Võitleme juba teist aastat samade asjadega ja ikka tuleb klaasikilde igalt poolt välja. Soovin teile aga edu ja jõudu ning jään teie blogi ka edaspidi lugema, kuna hästi huvitav on vaadata, et kuidas teised inimesed elavad :D

    VastaKustuta
  2. Ega seda julgust algul nii väga olnudki, sest minu esimesed sõnad olid Raikole, et siia ma küll elama ei tule, aga midagi jäi hinge kriipima ja nii me teda paar korda vaatama veel tulime. Pealegi on vanades asjades selline mõnus hing, mida uutes tellismajades kunagi ei saa olema ja kõik need vanad nikerdused... :)
    Edu teilegi!

    VastaKustuta