esmaspäev, 29. aprill 2013

Kolm päeva ja mõned villid

Tänasega sai õue riisutud: alustasin eelmine pühapäev ja põhiliselt riisusin kolm mitte väga tempokat päeva. Tegelikkuses on riisumata keldri pealne, aga see jääbki, kuna keldripealset täidame praegu, sest kunagi on keldrile üks osa juurde ehitatud ja seega on ta pealt ka väga järsk ja ebatasane, niiet trimmerdadagi on raske.   Õhtul kui ma viimaseid lehe- ja kuluhunnikuid lõkkesse vedasin tegi Raiko mõned pildid.

Arvestades seda, et eelmine kevad ei olnud rohi muruniitjaga niidetav ning lisaks oli keset õuet mägi, mis tekkinud vanade palkide "ära peitmisest" maasse kaevamise läbi (pilti "mäe" lammutamise lõppjärgust näeb eelmisest postitusest), siis on edusammud päris märgatavad, millest hoolimata jätkub tõsist tööd veel tükiks ajaks. 

2012 esimeses pooles käis "muru" kärpimine sedasi





teisipäev, 23. aprill 2013

22.03

Eile käis meil abiks Raiko sõber, kes koos Raikoga pidi algul mu aiamaad kaevama (või no tulevast aiamaad). Ise ma kõhuga enam väga ei jõua seda esimest murusse kaevamist teha. Seda pisikest osa, mis eelmine aasta kaevatud sai jõuan üle kaevata küll, aga just see esimene kaevamine... Noh, nende kaevamine muidugi oli ühteaegu kurb ja naljakas - kaevasid nad nii, et juurte asemel läksid ämbrisse murumättad suure mullapalliga ja aiamaale jäi kobeda mulla asemele paras auk. Kuna nende enda meelest see töö polnud ka tore, siis läksid nad hoopis varemeid lammutama.
Varemete näol on tegemist vana laudaga, mille ühe teooria kohaselt panid kodutud põlema ja teise teooria kohaselt lihtsalt lasti ära laguneda. Mul on väga kahju, et seda hoonet alles ei ole, sest see oli kindlasti väga ilus - kivist vundament ja ikka väga suurtest palkidest on see olnud. Oleks siis palgidki kuidagi virna pandud, et neist midagi hiljem teha, aga ei - need lükkas eelmine elanik traktoriga lihtsalt hunnikusse ja nüüd ongi selline palgid-kivid-eterniit-ja muu sodi segamini jama, mida on väga raske laiali lammutada, sest omajagu mulda, lehekõdu on sinna peale kasvanud.
Lisaks oli osa palkidest lihtsalt maasse kaevatud ja mitte nii, et maa oleks sile olnud, vaid ikka mägi jäi järgi. Raiko ema oli see, kes kõik need palgid labida ja kangiga välja kaevas.



Maasse kaevatud palgid

Paremal on näha, millised need varemed alguses olid

Ilusamad palgid lasin ma kõrvale panna, et neist peenrapiirded teha, pehkinud ja naelu täis läksid lõkkesse. Lammutatud on neid varemeid vähehaaval eelmisest suvest alates, aga jätkuvalt läheb nende kallal meeletu aeg, peamiselt just prahi ja eterniidi tükkide välja sorteerimise tõttu.
Eilsest töötegemisest ka mõned pildid:






esmaspäev, 22. aprill 2013

Toimetused aias

Eile tegin algust riisumisega. Ilm oli soe ja vaikne, niiet kohe hommikul kibelesin õue. Ma ei ole kunagi eriline riisumise fänn olnud (ema vist võib seda kinnitada), lapsena kodus ikka pidi riisuma, aga erilisi sooje emotsioone igatahes ei tekkinud, aga eile, vot eile ma tundsin, et mul pole kunagi nii hea meel riisumise üle olnud.
Töö muidugi väga kiirelt ei edenenud, sest lisaks kärule olid kõrval kaks ämbrit - üks väikestele kividele ja teine prahi jaoks ja seda viimast tuleb küll iga tõmbega, eriti klaasikilde. Muidugi ühed eelnevatest elanikest olid ka parajalt armsad ja tekitasid keldri taha prügimäe. Üldse on nii, et kui vähegi kusagilt midagi liigutad, siis klaasikillud ja roostetanud naelad on ikka platsis. Aga sellest hoolimata oli mõnus. Rohkem kui lehti tuli vist kulu, sest hakkasin ülevalt kruni piirist riisumisega pihta (seal on kõrgem maa ja kõige kuivem) ja eelmine kevad me sealt riisuda ei jõudnudki ja päris algul sai sealt ainult trimmeriga niita. Kuna sodi tuli üsna palju ja komposti ma sellist hunnikut kuiva kulu ja lehti panna ei tahtnud, siis tegin lõkke ja tuha panen kas pärast komposti või marjapõõsastele, vaarikatele või kuhugi sarnase koha peale.
Riisutud maa jäi ise üsna mullane ja täna lähen viskan peoga muruseemet sinna peale, midagi ehk tuleb. Eelmine aasta sai sedasi õunapuude alla külvatud ja seal läks kasvama. Ma muidugi ei leia, et maal peab see päris muru olema, mulle meeldivad võilill ja muud sellised taimed maal muru sees, aga no antud hetkel on seal üsna tühjus ja mõned ohakad ja muidu sellise puise varrega taimed. Pidev niitmine aitab iseenesest ka kaasa nö muru tekkimisele, siis jääb naati ja nõgest ja ohakat jms vähemaks ja varsti ongi hea pehme võilill asemel.
Kuigi ma tegin eile ikka parajalt pika päeva õues, siis riisuda on veel paras ports (kõige raskem osa on siiski ära, sest päris keset õuet puulehti ei ole). Pikk päev andis hommikul ennast kenasti tunda ka, lihased kergelt valutavad ja põidla juurde tahab vägisi üks vill tekkida.
Lisaks sain ma eile vanad vaarikavarred ära lõigatud. Mida oleks vist tegelt veidi varem pidanud tegema, aga ma ei olnud kindel, millised on vanad ja millised uued (tegelikult selgus, et see pole üldse raske). Nii ma võtsingi hoogu ja lükkasin seda tööd edasi. Vaarikad ise on sellised poolmetsikud, päris pisikesed pole ja need päris kultuursed ka ei ole, aga maitse on hea. Päris naabrite heki vastas olevad vaarikad lõikasin ka maha ega need midagi ikka ei kannaks.

Vaarikad enne lõikamist

Ja vaarikad pärast :)

Üks kohustuslik riisumise pilt ka, mille Raiko tegi



reede, 19. aprill 2013

Vannituba

Ma hea meelega hakkaks rääkima kevadistest toimetustest õues, aga meil on veel liiga märg ja vesine, et midagi korralikult teha saaks. Siit-sealt lume alt välja sulanud sodi, mida koer on kuskilt tassinud, olen kokku korjanud, aga suuremate töödega ootan. Riisumisega kavatsen ilusti hakkama saada, aga aiamaa kaevamisel lubasid mul vanemad appi tulla. See esimene kaevamine totaalsesse murusse (kui seda isehakanud muru võib muruks nimeatada) on ikka jube raske, eriti nüüd rasedana. Eelmine aasta sai algust tehtud, niiet ma mõne üksiku asja ikka maha sain, aga siis oli nii palju tegemist, et aiamaa jäi tahaplaanile.

Kuna õues toimetamiseks on mul natuke rohkem kuiva vaja, siis räägin täna hoopis meie vannitoa ehitamisest. Vannituba oli esimene koht, mida me ehitama hakkasime ja peaaegu kaks kuud käisime ikkagi mõne kilomeetri kaugusel Raiko ema juures pesemas. Esimene öö majas oli 13. juuni 2012, ametlikult kolitud saime 15. (siis sai üle antud üürikorteri võtmed ja viimased asjad ära tassitud), esimest korda pesema saime kodus 5. augustil ja tegelikult ei ole siiani vannituba valmis. Panemata on lae ja põrandaliistud, akna ümber liistud, lagi tuleks ikkagi veel korra üle lakkida ja veel nipet-näpet. Kahjuks ei leia ma seda päris alguse pilti sellest õudusest, mida siin enne meid ehitama hakatud oli (mu sülearvuti otsustas mõnda aega tagasi endale täieliku suurpuhastuse teha koos absoluutselt kõigega, mis temas leidus). Küll aga peaks mu vanematel või õel sellest mingit pildimaterjali olema, niiet lisan hiljem juurde. Viimastel piltidel on siis näha, milline vannituba praegu on (siis kui natuke koristada ja kola kokku panna).







Milko poolt saime plaatidele igatahes heakskiidu :)




pühapäev, 7. aprill 2013

Vanni makeover

Näitan teile täna ühte oma eelmise aasta projekti. Totaalset muutust vanale malmvannile. 
Alustuseks aga lugu sellest, kuidas see vann meieni jõudis. Raiko ema on tuttav meie naabrinaisega, kes algul (kui me veel majas sees ei elanud, vaid käisime seal koristamas ja muidu tegutsemas), uuris talt, et kas ta teab kumb meil plaanis on - dušš või vann. Olgu siin kohal ära märgitud, et ma lihtsalt armastan vanniskäike ja minu jaoks polnud kahtlustki, et tulema peab vann. Toona ei osanud Raiko ema naabrimemmele midagi vastata, aga hiljem tuli see uuesti jutuks ja naabrinaine mainis siis, et tal on üks vann, mis lihtsalt seisab, et kui me tahaks, ta annaks selle meile. Loomulikult me tahtsime ja nagu naabritele omane, siis raha nad ei võtnud, küll aga sai neile tänukink viidud. Vann oli neil küll aastaid õues seisnud, aga ilusti tagurpidi, niiet midagi hullu sellel viga polnudki, ainult väljast nägi pisut nukker välja.
Mõte oli vann keraamiliste plaatide tükkidega katta või siis teha natuke kallim variant ja osta need mosaiigiplaadid ja nendega katta, mingi hetk tuli aga parem mõte - katta hoopis looduslike kividega.







Protsess, mida ma kasutasin ja mida teeks teisiti:
Kivide liimimiseks kasutasin Würthi toodet "liim+tihendusmass". Ma ei mäleta palju mul seda kokku kulus. Algul proovisin seda määrida vannile ja siis kivid sinna sisse vajutada - ei toimi kuigi hästi. Parem/kergem/kulub vähem seda liimi kui panna väike kogus kivile ja siis kivi vannile vajutada.
Kui kivid vannile liimitud sai (ja eks see ikka natuke võttis aega ka), siis sai vanni põhi ja tagumine külg valgeks värvitud (nimelt on kividega kaetud ainult nähtav osa). Värvida tuleb kindlasti mitu kihti, sest muidu kipuvad osad roosteplekid välja ilmuma värvi alt. Tegelikult oleks hea olnud värvida enne kivide liimimist.
Vuukimine! Oi, ma algul proovisin ise ja natukese aja pärast helistasin nutuga Raikole, et nüüd rikkusin küll vanni ära. Tegelt polnud hullu midagi, aga ma lihtsalt ei teadnud, et vuukida võib nii, et vuuk kividele läheb ja see sedasi ära pestakse pärast. Aga igatahes on kergem, kui keegi vuukimisel abiks on. Kuna vuuk jääb üsna paks, siis kindlasti peab vanni pesema (ehk ühtlasi vuuki niisutama, et see pragunema ei hakkaks) mitu korda kuivamise jooksul.
Eelmise punktiga seoses - mida õhemad kivid, seda kergem on kogu protsess. Mul olid küllaltki paksud kivid, sest ei osanud toona sellele mõelda. Vanni oleme kasutanud alates augustist ja siiani pole ükski kivi ära kukkunud ega vuuk mõranenud, niiet tegelikult pole ka paksude kividega hullu midagi, lihtsalt vuuki kulub kõvasti rohkem ja sellega seoses see ka kuivab kauem ja vajab niisutamist kauem.

Mis puudutab vannijalgu, siis tegelt saime me need ka kaasa, aga kui üritasime vanni nendele püsti panna, siis üks murdus ära ja nii tulid need minu tehtud palgist jalad ja ausalt öeldes - meeldib mulle nii isegi rohkem.

Minu meelest sai igatahes lõpptulemus väga kena ja siiani olen ainult komplimente kuulnud, mul on hea meel, et meil ei ole sellist tüüpilist plastikvanni, vaid midagi omapärast ja meie majja sobivat.

reede, 5. aprill 2013

Õunapuu lõikamine

Eelmine nädalavahetus käisid mu vanemad Saaremaalt külas ja ühe tööna sai ette võtetud õunapuu lõikamine. Eelnevalt olin ma ise nii nädala jagu uurinud erinevaid artikleid, kuidas õunapuud lõigata, eriti veel kui tegemist on vana ja aastaid lõikamata puuga (välja arvatud see natuke, mis me eelmine kevad tegime). Tegelikult on mul ema aiandust õppinud ja selle tööga päris kursis, pealegi ei lubatud mind puu otsa, sest ma kindlasti kukkuvat sealt alla, seega jäi see töö mul ema-isa teha - ikka nii, et isa oli puu otsas ja ema alt seletas, kuidas ja mis tuleb ära lõigata. Mina sain samal ajal oksi lõkke tassida.
Tegelikult sai lõigatud veel mu teist õunapuud, mis suvel istutatud said, aga sellega läks väga ruttu, sest jänesed olid seda juba enne meid püganud (kuigi tüvi oli kaitstud, siis nende meelest vajasid pügamist kõrvaloksad, niiet mul sisuliselt üks sirge kriips ongi seda õunapuud). Ema aga lohutas, et kui tüvi terve, siis puu taastub, õunasaagiga sellelt puult läheb muidugi nüüd väheke aega.

Enne...

... ja pärast.