Ahi

Ahju ehitus algas meil juba oktoobris, aga enne veel, kui sai lasta pottsepal uut ahju ehitada, oli vaja ära lammutada vana korsten, liigutada ühte palki elutoas ja valada ahjule korralik alus. Ja et töö kiiremini läheks, siis tuli pere appi.

Korsten oli nii nõrk, et isegi haamrit ei läinud tükk aega vaja

Maja ilma korstnata

Palk, mis ette jäi ja ära võetud sai

Ahjule aluse valamine

Ahju algus

Kui ma vaatan tehtud fotode kuupäevi, siis korstna lammutamine oli 13. oktoobril 2012 ja ahju esimesed kivid said pottsepal paika 31. oktoobril.

15. november 2012

9. detsember said esimesed laastud ära põletatud

Maamõõtja

Maja ostes ei saanud me kaasa suurt midagi peale võtmekimbu, mille kohta maakler ruttu lisas, et vahetage lukud ära, sest ta ei tea, kui paljudel see võti olla võib. Mitte, et ta ise oleks võinud selle töö ju ennem ära teha, aga olgu pealegi. Seega ei teadnud me päris täpselt ka kõiki oma krundi piiripunkte ja kutsusime maamõõtja, kes koordinaatide järgi meile piiri maha märkis. Krunt on meil üsna lopergune ja kuig ma seda varem ka teadsin, siis reaalsuses on visuaalselt isegi veel rohkem täheke kui kaardilt paistab - kokku 8 nurka/puntki.

Korsten

Kui soemüür sai juba tsipa aega tagasi valmis, siis korsten ootas tegemist. Nüüd on reedese seisuga ka korsten valmis. Tegi sama pottsepp, kes soemüürigi. Tööd alustas teisipäeval ja reedel sai valmis. Muidu olen igati rahul, aga pööningu osas on üks kivi, mis on minu meelest liiga sees, aga kuna ma seda alles õhtul nägin ja sealt oli ikka tükk maad edasi laotud, siis parata polnud enam midagi. Selles suhtes on muidugi enda viga, et aeg-ajalt piilumas ei käinud, aga mulle tundus ebamugav kontrollimas käia ja teist segada ka ei tahtnud. Seega hoidsin pigem eemale ja pottsepp suhtles rohkem Raikoga. Alumise korruse osa on see-eest väga kena, ei ole kõver ega midagi ja mis peamine, siis süsteem töötab. Eile sai pottsepaga koos paberist ja papist väike tuli alla tehtud, et näha, kas tõmbama ka hakkab. Hakkas!

Soemüür

Ma teadsin maja ostes kohe, et tahan puuküttega pliiti ja veel parem, kui kahesüsteemset, niiet mul pliiti küttes ka vesi soojaks läheb. Pliidi ostsime me ära juba eelmise aasta mai lõpus või juuni alguses ja siiani seisis ta lihtsalt nurgas ja ootas paremaid aegu.

Nüüd oli meil vaja pottseppa, kes teeks soemüüri ja korstna pliidi jaoks ja kuna esialgu end seda tööd tegema tulnud pottsepp viimasel hetkel ära ütles, siis läks meil üsna kiireks, sest tahtsime mai kuu jooksul soemüüri valmis saada. Seda seetõttu, et üks osa soemüürist pidi tulema ka elutuppa ja seega ei saanud ka edasi minna elutoa ehitusega, mis peab lapse sünniks valmis olema. Õnneks leidsime toreda pottsepa, kes meile vastu tuli ja sai mõne enda puhkepäeva arvelt meile müüri ära laduda ning korstna teeb nüüd lähiajal järgi.

Plaanid olid ilusad ja toredad ning pottsepp veelgi parem kui esialgselt leitud spetsialist. Aga... nagu selgus, siis müüri ei saanud ikkagi päris nii teha nagu me oleks tahtnud, sest kandvad talad jäid ette ja nende liigutamine oli juba suurem töö ja müüri natuke nihutades oleks jäänud elutoas olev osa nii tillukeseks, et selle mõte oleks ära kadunud. Seega tuli müür ilma nurgata (või õigemini küll nurga, aga nurga osa on puhtalt silmailuks).

Isa käis abiks pliidi jaoks alust valamas

Siit-sealt on kivid ja mõned muud kohad seguga koos, selle lubas pottsepp ise ära puhastada, kui tuleb korstent laduma. Lisaks on soemüürist küll veesüsteemi torud läbi viidud, aga sellega ka asi piirdub, niiet kütmisega läheb veel ikka aega.

Maasikamammud

Mõnda aega tagasi lugesin ma kusagilt ajakirjast nippi, et linnud valmis maasikaid ära ei sööks. Selleks tuleb punaseks värvitud kive maasikate vahele panna juba kevadel ja linnud peavad neid ekslikult maasikateks ja käivad nokkimas ning loobuvad selleks ajaks kui päris maasikad valmis. Ma ei oska öelda, kas see toimib, aga kuna mul oli oma vanni restaureerimise projektist pisikesi ovaalseid ümmargusi kive järgi, siis otsustasin proovida. Pealegi on kevadel nii armas punetavat maasikapeenart vaadata.

Pildilt näete ka seda, mis moodi ma vanad palgid peenrapiiretena ära kasutasin. Aiamaa on mul veel väga alguses ja pooleli, aga vaikselt edeneb seegi ja mida see aasta ei jõua, siis sealt teen järgmine aasta edasi :)

Kasvuhoone valmis kujul

Pole poolteist nädalat siia kirjutama jõudnud, aga see ei tähenda, et me kodus midagi selle ajaga toimetanud poleks.

Kui kasvuhoone sai valmis ehitatud 3. mai ja kile peale pandud 4ndal, siis olid kasvuhoonele pooled liistud saagimata ja külge kruvimata - sel lihtsal põhjusel, et ma järjekindlalt ütlesin, et ka kõik liistud peavad olema pruuniks võõbatud. Niiet liistud said lõplikult külge alles 6ndal või 7ndal. Ootamatute pöörete tõttu meie ehituses jõudsid mu vanemad selle aja jooksul veel korra abiks käia ja isa aitas mul kasvuhoone ära kaevata. Ise kaevasin veel pärast üle, et pisemad juurejupid ka kätte saada. Eile said maha pandud esimesed tomatid - sain naabrinaiselt 5 taime, mis ta omakorda kelleltki sai ja tal üle jäid. Endal mul on maas ainult avamaa tomatid, sest kevadel ei olnud kasvuhoone ehitamine veel nii päevakorras, need istutasin pottidesse, aga praegu on nad koos pottidega kasvuhoones, sest ruumi jagub.

Talgud perega - kasvuhoone ehitamine

Reedel ja laupäeval olid mul vend (ta tuli tegelikult juba neljapäeval) ja vanemad Saaremaalt abiks - võtsime ette kasvuhoone ehituse. Ma juba sügisest saadik vaikselt olin maininud, et oleks tore küll, kui ikka kasvuhoone oleks. Vaatasin poes hindu ja no kohe kuidagi ei raatsinud hetkel seda väljaminekut teha. Nii see lükkus edasi kuni esimeste soojade ilmadeni ja ma Raikole vaikselt mainisin, et ehk prooviks ise teha. Väga vastu ei vaieldud, kuid tegemiseni polnud ka jõudnud ja kui mu vanemad siis helistasid ja küsisid, et mis me ette võtaks kui nad tulevad, siis sai korraks see kasvuhoone mõte lendu lastud.

Kasvuhoone vundamendiks said krundi piiril vedelenud vanad betoonist aiapostid ning nende järgi said ka mõõdud võetud, siis ei pidanud poste lõikama hakkama. Seega jäid mõõtudeks 220*250cm - mitte midagi väga suurt, aga oma pere tomatite ja kurkide jaoks täitsa piisav.

Kile sai küll peale, aga on korralikult kõikide liistudega veel kinnitamata, samuti on seest kaevamata. Need tööd lõpetame lähipäevil ära ja siis ongi valmis! Mina olen igatahes ütlemata õnnelik ja käin muudkui aknast on kasvuhoonet piilumas.

Toonitud sai ainult sellepärast, et ta nii karjuvalt uue välimusega ei oleks ja meie kodu üldise stiiliga paremini sobiks

Kolm päeva ja mõned villid

Tänasega sai õue riisutud: alustasin eelmine pühapäev ja põhiliselt riisusin kolm mitte väga tempokat päeva. Tegelikkuses on riisumata keldri pealne, aga see jääbki, kuna keldripealset täidame praegu, sest kunagi on keldrile üks osa juurde ehitatud ja seega on ta pealt ka väga järsk ja ebatasane, niiet trimmerdadagi on raske.   Õhtul kui ma viimaseid lehe- ja kuluhunnikuid lõkkesse vedasin tegi Raiko mõned pildid.

Arvestades seda, et eelmine kevad ei olnud rohi muruniitjaga niidetav ning lisaks oli keset õuet mägi, mis tekkinud vanade palkide "ära peitmisest" maasse kaevamise läbi (pilti "mäe" lammutamise lõppjärgust näeb eelmisest postitusest), siis on edusammud päris märgatavad, millest hoolimata jätkub tõsist tööd veel tükiks ajaks. 

2012 esimeses pooles käis "muru" kärpimine sedasi

22.03

Eile käis meil abiks Raiko sõber, kes koos Raikoga pidi algul mu aiamaad kaevama (või no tulevast aiamaad). Ise ma kõhuga enam väga ei jõua seda esimest murusse kaevamist teha. Seda pisikest osa, mis eelmine aasta kaevatud sai jõuan üle kaevata küll, aga just see esimene kaevamine... Noh, nende kaevamine muidugi oli ühteaegu kurb ja naljakas - kaevasid nad nii, et juurte asemel läksid ämbrisse murumättad suure mullapalliga ja aiamaale jäi kobeda mulla asemele paras auk. Kuna nende enda meelest see töö polnud ka tore, siis läksid nad hoopis varemeid lammutama.

Varemete näol on tegemist vana laudaga, mille ühe teooria kohaselt panid kodutud põlema ja teise teooria kohaselt lihtsalt lasti ära laguneda. Mul on väga kahju, et seda hoonet alles ei ole, sest see oli kindlasti väga ilus - kivist vundament ja ikka väga suurtest palkidest on see olnud. Oleks siis palgidki kuidagi virna pandud, et neist midagi hiljem teha, aga ei - need lükkas eelmine elanik traktoriga lihtsalt hunnikusse ja nüüd ongi selline palgid-kivid-eterniit-ja muu sodi segamini jama, mida on väga raske laiali lammutada, sest omajagu mulda, lehekõdu on sinna peale kasvanud.

Lisaks oli osa palkidest lihtsalt maasse kaevatud ja mitte nii, et maa oleks sile olnud, vaid ikka mägi jäi järgi. Raiko ema oli see, kes kõik need palgid labida ja kangiga välja kaevas.

Maasse kaevatud palgid

Paremal on näha, millised need varemed alguses olid

Ilusamad palgid lasin ma kõrvale panna, et neist peenrapiirded teha, pehkinud ja naelu täis läksid lõkkesse. Lammutatud on neid varemeid vähehaaval eelmisest suvest alates, aga jätkuvalt läheb nende kallal meeletu aeg, peamiselt just prahi ja eterniidi tükkide välja sorteerimise tõttu.

Eilsest töötegemisest ka mõned pildid:

Toimetused aias

Eile tegin algust riisumisega. Ilm oli soe ja vaikne, niiet kohe hommikul kibelesin õue. Ma ei ole kunagi eriline riisumise fänn olnud (ema vist võib seda kinnitada), lapsena kodus ikka pidi riisuma, aga erilisi sooje emotsioone igatahes ei tekkinud, aga eile, vot eile ma tundsin, et mul pole kunagi nii hea meel riisumise üle olnud.

Töö muidugi väga kiirelt ei edenenud, sest lisaks kärule olid kõrval kaks ämbrit - üks väikestele kividele ja teine prahi jaoks ja seda viimast tuleb küll iga tõmbega, eriti klaasikilde. Muidugi ühed eelnevatest elanikest olid ka parajalt armsad ja tekitasid keldri taha prügimäe. Üldse on nii, et kui vähegi kusagilt midagi liigutad, siis klaasikillud ja roostetanud naelad on ikka platsis. Aga sellest hoolimata oli mõnus. Rohkem kui lehti tuli vist kulu, sest hakkasin ülevalt kruni piirist riisumisega pihta (seal on kõrgem maa ja kõige kuivem) ja eelmine kevad me sealt riisuda ei jõudnudki ja päris algul sai sealt ainult trimmeriga niita. Kuna sodi tuli üsna palju ja komposti ma sellist hunnikut kuiva kulu ja lehti panna ei tahtnud, siis tegin lõkke ja tuha panen kas pärast komposti või marjapõõsastele, vaarikatele või kuhugi sarnase koha peale.

Riisutud maa jäi ise üsna mullane ja täna lähen viskan peoga muruseemet sinna peale, midagi ehk tuleb. Eelmine aasta sai sedasi õunapuude alla külvatud ja seal läks kasvama. Ma muidugi ei leia, et maal peab see päris muru olema, mulle meeldivad võilill ja muud sellised taimed maal muru sees, aga no antud hetkel on seal üsna tühjus ja mõned ohakad ja muidu sellise puise varrega taimed. Pidev niitmine aitab iseenesest ka kaasa nö muru tekkimisele, siis jääb naati ja nõgest ja ohakat jms vähemaks ja varsti ongi hea pehme võilill asemel.

Kuigi ma tegin eile ikka parajalt pika päeva õues, siis riisuda on veel paras ports (kõige raskem osa on siiski ära, sest päris keset õuet puulehti ei ole). Pikk päev andis hommikul ennast kenasti tunda ka, lihased kergelt valutavad ja põidla juurde tahab vägisi üks vill tekkida.

Lisaks sain ma eile vanad vaarikavarred ära lõigatud. Mida oleks vist tegelt veidi varem pidanud tegema, aga ma ei olnud kindel, millised on vanad ja millised uued (tegelikult selgus, et see pole üldse raske). Nii ma võtsingi hoogu ja lükkasin seda tööd edasi. Vaarikad ise on sellised poolmetsikud, päris pisikesed pole ja need päris kultuursed ka ei ole, aga maitse on hea. Päris naabrite heki vastas olevad vaarikad lõikasin ka maha ega need midagi ikka ei kannaks.

Vaarikad enne lõikamist

Ja vaarikad pärast :)

Üks kohustuslik riisumise pilt ka, mille Raiko tegi

Vannituba

Ma hea meelega hakkaks rääkima kevadistest toimetustest õues, aga meil on veel liiga märg ja vesine, et midagi korralikult teha saaks. Siit-sealt lume alt välja sulanud sodi, mida koer on kuskilt tassinud, olen kokku korjanud, aga suuremate töödega ootan. Riisumisega kavatsen ilusti hakkama saada, aga aiamaa kaevamisel lubasid mul vanemad appi tulla. See esimene kaevamine totaalsesse murusse (kui seda isehakanud muru võib muruks nimeatada) on ikka jube raske, eriti nüüd rasedana. Eelmine aasta sai algust tehtud, niiet ma mõne üksiku asja ikka maha sain, aga siis oli nii palju tegemist, et aiamaa jäi tahaplaanile.

Kuna õues toimetamiseks on mul natuke rohkem kuiva vaja, siis räägin täna hoopis meie vannitoa ehitamisest. Vannituba oli esimene koht, mida me ehitama hakkasime ja peaaegu kaks kuud käisime ikkagi mõne kilomeetri kaugusel Raiko ema juures pesemas. Esimene öö majas oli 13. juuni 2012, ametlikult kolitud saime 15. (siis sai üle antud üürikorteri võtmed ja viimased asjad ära tassitud), esimest korda pesema saime kodus 5. augustil ja tegelikult ei ole siiani vannituba valmis. Panemata on lae ja põrandaliistud, akna ümber liistud, lagi tuleks ikkagi veel korra üle lakkida ja veel nipet-näpet. Kahjuks ei leia ma seda päris alguse pilti sellest õudusest, mida siin enne meid ehitama hakatud oli (mu sülearvuti otsustas mõnda aega tagasi endale täieliku suurpuhastuse teha koos absoluutselt kõigega, mis temas leidus). Küll aga peaks mu vanematel või õel sellest mingit pildimaterjali olema, niiet lisan hiljem juurde. Viimastel piltidel on siis näha, milline vannituba praegu on (siis kui natuke koristada ja kola kokku panna).

Milko poolt saime plaatidele igatahes heakskiidu :)