teisipäev, 27. detsember 2016

DIY: kuuseehted ja kingitused

Ma tean, et terve sotsiaalmeedia kubiseb jõuluteemalistest soovidest, fotodest, postitustest..., kuid loodetavasti kannatate veel natuke välja.
Ma võtsin see aasta plaaniks enamik kinke ise teha ja üldse jõule väga rahulikult võtta. Ja kui ma siis 23. detsembril peale tööd poodi vatipatju ostma läksin, siis mul oli nii hea tunne lihtsalt lonkida ja vaadata neid paaniliselt suvalist nänni ostvaid inimesi - kohe halenaljakas oli natuke. Ärge saage valesti aru,  ma olen ise ka kunagi sedasi teinud ja tundnud survet midagi kinkida, aga see aasta oli nii mõnus ja rahulik olla ja mõelda enda valmistatud kinkidele. Ainuke erand isetehtud kinkide osas olid lapsed, aga nende kingid sai allahindluse ajal juba novembri algul ostetud. Oma vanaemale meisterdasin ma ise käbidest, okstest ja pärlitest pärja uksele, Raiko ema sai lastega koos tehtud soolataignast kuuseehted, minu vanematele sai laste käejälgedega küünlahoidjad samuti soolataignast ja Raikole endale ehitasin puidust "õllekasti" ta energiajookidele.
#kingitargalt 

Sama põhimõttega, võimalikult palju isetehtud ehteid, sai ka kaunistatud kuusk. Ma tean, et kuuskede osas on nii erinevaid maitseid, kellele meeldib üleküllatud kuusk, kellele boheemlaslik, kellele naturaalne jne. Me proovisime see aasta hoida küllaltki valget joont ehete osas ja maalähedast hõngu.

Ise ostetud on konkreetselt ainult kuuseküünlad, ehted on suures osas DIY projektid, aga ka mõned kingiks saadud kästitöö ehted (näiteks lumehelbed heegeldas eelmise aasta jõuludeks sõbranna ja keraamiline ingel on meie naabrinaise kätetöö). Need roosad-lillad kuulid on kunagi minu lapsepõlves ostetud, aga neid ei pandud kunagi kuusele, sest äkki lähevad katki, niiet ma mäletan kuidas need mulle väga meeldisid ja ma neid hoopis salaja vitriinkapis piilumas käisin. Mõni aasta tagasi sain need endale ja mul küll sellist asja ei ole, et jätan need kappi vaatamiseks. Kõik kuusele! Ise tunnen küll, et see on kahtlemata meie kõige ilusam kuusk seni, näiteks esimene aasta kui mehega kahekesi elasime oli meil kuusel vast 5 ehet, siis mõned jõulukaardid ja oligi üsna kõik. 

teisipäev, 29. november 2016

Meil käis korstnapühkija

Oleme korstnapühkija Ove teenuseid juba varasemalt kasutanud ja mulle meeldib võimalusel hiljem uuesti sama teenusepakkuja poole pöörduda, sest nii on hea temal anda hinnangut kas olukord on läinud paremaks, jäänud samaks või hoopis halvenenud. Ja mitte ainult kütteseadmete olukorra kohta, vaid sama põhimõte kehtib kõikvõimalike teenusepakkujate kohta.

Meil on veesärgiga pliit, millele on soemüür külge ehitatud, pliidisuu on aga pliidil üsna pisike, niiet sinna mahub korraga kuskil 4-5 halgu ning veetorud võtavad kuumust maha ja tulemuseks saame pigitava soemüüri. Tagantjärgi tarkusena oleks meie soemüür pidanud sellise süsteemiga pliidi jaoks väiksem olema, aga see on midagi, mille muutmine nii kergelt ei käi. Mida me saime muuta, on kütmisel väiksemate halgude kasutamine, et tuli ergem oleks ja mina jätan ka tavaliselt otsesiibri osaliselt lahti, et tulele lisahapnikku anda. See kord korstnapühkija ütleski, et olukord on paari aasta tagusega võrreldes parem.

Üks kord varem kirjutasin sellest, et kas korstnapühkija peaks pliidi enda ka ära puhastama või ei. Ma kunagi ei teadnud isegi, et pliiti ennast peab ka puhastama. Aga see kord olime targemad ja palusime pliidi enda ka ära puhastada. Kusjuures see annab kohe tunda, sest nüüd läheb puupliidi praeahi tunduvalt kiiremini soojaks ja kui  varem temperatuur jõudis vaevu 200 kraadini, siis nüüd tõuseb kõrgemaks.

Ahju puhul saime märkuse, et puud võiks veidi kuivemad olla. Ma tegelikult olin nii kindel, et meie puud on kuivad, sest oleme kütnud aasta varem tehtud puudega ja puud on ilusti kuuris kuivamas. Teine variant oleks, et kütame ahju liiga kinnise siibriga või ei anna alt lisahapnikku, aga see pole tõsi. Kuna järgmiseks aastaks tuleb nii ehk naa puid juurde osta, siis huvi pärast tahaks näha, kas aasta hiljem on tulemus parem, kui oleme ostetud kuivade puudega kütnud.

esmaspäev, 24. oktoober 2016

Koridori põranda soojustamine

Juba eelmisel sügisel (?) sai poolest koridorist üles võetud vanad põrandalauad, tassitud välja muld ja valatud uued tugipostid. Paigaldatud uued prussid ja ajutine must põrand. Meie koridori saab jagada mõtteliselt kaheks ja kuna esimesel osal asub trepp, siis Tootsi kombel kui-sa-tervet-ei-jõua-tee-pool põhimõttega oli lihtsam esimesena ette võtta teine osa. Eelmine aasta toimus meil põhiline elutegevus elutoas (mis siis täitis ka magamistoa rolli), niiet see põrand seal koridoris "ei karjunud" ja kehtis reegel - koridoriuks peab kinni olema, et külm tuppa ei tuleks. Hoopis olulisem oli toona magamis- ja lastetuba valmis saada. Nüüd on aga mängivad lapsed lisaks elutoale ka päeval oma toas, tubade uksed on päeval lahti ja ööseks lähevad kõik oma tuppa magama. Nii tõusis ka koridori põranda soojustamine rohkem päevakorda (see tähendab paps võttis selle plaani ja siis tuli meile appi), sest kuigi me saime koridori kütmisega üsna soojaks, siis tulemus ei olnud kuigi püsiv.
Eelmine "must põrand", mis oli sõna otseses mõttes must. Kuna see oli algusest peale ajutine lahendus ja ilma mingisuguse viimistluseta, siis ei saanud seda ka korralikult pesta ja lisaks tekkisid väga kergesti erinevad plekid ja laigud. Näiteks lumesulamise veest. Või maha loksunud mahlast. Või millest iganes. Ja harilik mustus muidugi ka, ärme seda liiki unusta.
Kuna koridoripõranda alune ei olnud nii sügav kui laste- ja magamistoas, siis sinna liiva ei pannud, jäi lihtsalt nii 20cm tühja ruumi põranda alla. Valatud tugipostidele sai lõigatud isolatsiooniks betooni ja prussi vahele ruberoidist tükid. Prussi alaserva kruvitud liistud, millele toetub kollane tuuletõkkeplaat (plaadi servad ja jätkukohad paigaldatud silikooniga) ja sellele 100mm villa. Mustaks põrandaks sai valitud soonega OSB-plaat. Tulevikus tuleb peale põrandalaud.


Meil ei ole siin majavammiga sõbralikumad suhted, siis sai kogu põrandaalune muld ja betoonpostid Boracoliga üle pritsitud. Mis muidugi ei välista, et meil kunagi sinna majavammi uuesti ei tule. Me oleme oma mõtteis valmis, et kunagi teeme asjad uuesti, sest majavamm lööb kusagilt välja. Küll aga katsume asju rahulikult võtta ja mitte ülearu muretseda - ükski remont ei ole igavene.

Üks suur soojakao koht on meil veel vana metallist välisuks, mis lausa õhkab külma tuppa. Ma just lugesin artiklit, kuidas mullikilega soojustada uksi ja aknaid. Mul on plaanis mullikile välja jätta ja hoopis sinna uksele makroga peno peale "liimida." Minu silmis peaks töötama küll. Siis oleks meil koridor ka ehk täitsa soe ja püsiks selline. Kuigi isegi praegu, pärast ainult põranda soojustamist on majas soojem. 

teisipäev, 18. oktoober 2016

Tikkurila mööbli värvimise töötuba

Mul oli au olla kutsutud Tikkurila mööbli värvimise koolitusele, mis toimus eelmisel nädalal. Meid ootasid ees suupisted ja joogid ning mulle, kes ma otse töölt tulin oli see väga meelt mööda. Koolitus kestis kokku 3 tundi, jagunes teooriaks ja töötoaks, kus kõik said endale ise ühe puidust kasti viimistleda.

Ma enne koolitust arvasin, et kuigi ma olen natuke suurem mööblivärvija kui nö tavainimene ja mul paar selleteemalist raamatut on läbi loetud, et ma tegelikult ei tea teooriat kuigi palju või tean valesti. Tuleb välja, et tean rohkem kui arvasin ja pooled näidatud tooted on mulle tuttavad.
Suurim tarkus, mida õppisin on, et ei ole vaja alati vana värvi maha kraapida (nagu ma päris tihti teen, näiteks selle vanaemalt saadud vitriinkapiga), piisab kergest lihvist ja puhastamisest või siis kui on kartus, et värv ei nakku, siis krunt alla. Krundi kasutamine on minu jaoks natuke võõras, seda püüan nüüd rohkem meeles pidada ja enda elu tulevikus lihtsamaks teha.
Ma oleks tahtnud rohkem kuulda pintslite ja rullide valikust mööbli värvimisel ja kuigi meile teipimisest veidi räägiti, siis seda ma oleks ka tahtnud puust ette ja punaseks näha.

Peamine põhjus, miks praegu väga palju kriitvärve kasutatakse ongi ju see, et eelnevalt pole vaja pinda lihvida. Sama asja saab teha klassikalise mööblivärviga ka, kui ese ennem kruntida, aga erinevalt kriidivärvist ei pea seda pinda enam lakkima või vahatama ja saate tulemuse soodsamalt.

Mina valisin oma kasti viimistluseks rohelise värvi, millele kandsin valge ja siis valget suuresti maha lihvisin. Kuna mu kast kuivas veidi kaua, siis jõudsin veel ühe kasti viimistleda, valge mööblivahaga. Kastid leidsid kasutust laste kinnaste-mütside jms riidekastina koridoris.

Muideks Tikkurila korraldab tasuta erinevaid koolitusi, minge vaadake mõni endale sobiv SIIT ja osalege ise ka!

reede, 7. oktoober 2016

Enne ja pärast: Muhu mustriga tool

Maja ostes saime me kaasa ka kõik majas või hoovis olnu. Peamiselt küll prügi ja samas kategoorias oli minu jaoks ka maja trepil seisnud tool. Ma julgen arvata, et need umbes 10 aastat, mis see maja vahepeal tühjana seisis, oli ka see tool õues trepil seisnud. Ja seisukord oligi tal selline, noh nagu oleks kümme aastat õues olnud.
Ma toona viskasin ta kõige pealt ära ja siis pärast mõningast vaevlemist mõtlesin proovida see korda teha. Tegingi ja kaugelt vaadates oli täitsa ilus, aga reaalsuses tegin ma toona väga palju vigu. Näiteks oli tooli pehmenduseks pandud poroloon mitmest tükist ja kangaks suvaline kodus olnud kleidiriie, mis oli kaugelt liiga õhuke.


Võtsin nüüd selle tooli uuesti ette ja võin julgelt väita, et sai tunduvalt parem - kangaks vana Muhu rahvariide kangas, mille ma kunagi emalt sain. Korrastamine väga kaua aega ei võtnud, koos lapsega nii poole päeva töö (ilma oleks kahtlemata kiiremini saanud). Elamine nägi küll hullumaja välja - laps tassis poroloone ja tööriistu (ja kõike muud) mööda elamist laiali.

Ja kuigi pildil jookseb seljatoel kangas kuidagi eriti viltu, no siis reaalselt on ikka üsna otse, lihtsalt nii põhi kui seljatugi on kaardus ja siis fotol jäi valesti.

Tool pidi algselt meil laupäeval toimuvale hoovikirbukale (Fb event SIIN!) müüki minema, aga jõudis juba bronni saada. Aga mõned muud mööblitükid, lisaks video- ja lauamängud, kodusisustust ning riideid leiab küll. Niiet olete meile laupäeval 11-15 külla oodatud. Täpsemad juhised saab facebooki ürituse alt.

teisipäev, 27. september 2016

Ilma ukseta WC

Nii nagu pealkiri ütleb, siis kuni eilseni ei olnud meie WC-l ust. Oli hoopis tekk, mis ukseava varjas. Oma perega olime me sellise korraldusega harjunud, mis muidugi ei tähenda, et see kangesti meeldinud oleks. Kerge kohmetus tekkis mul siis, kui meile tulid külla külalised, eriti need, kes meile esimest korda sattusid.
Võib ju tunduda, et ühe ukse ette panek ei olegi nii suur töö, ma arvasin ka algul nii. Meie murekohaks oli see, et wc ukseava on meil ise seina sisse lõigatud, kahe tugiposti vahele ja oli umbes 70cm lai. See oli kahe palgi vaheline ala. Imekombel pesumasin mahtus sealt sisse ja mulle tundub, et meil pole üldse kõige väiksem pesumasin. Mõned kuud tagasi õnnestus meill endale saada korralik täispuidust lakitud uks, mis on küll veidi määrdunud, aga muidu igati ilus uks. Ema-isa töökohas vahetati osad uksed välja ja vastasel juhul oleks see uks ära viskamisele läinud. Uks on aga lai 77,5cm. Saate vist isegi probleemist aru? Seega tuli ukseava suuremaks saada ja ühtlasi pool palki ühelt poolt ära saagida.
Alustasin ise suure hurraaga kui Raikot ja lapsi kodus polnud, mis see siis ära ei ole. Lõikasin saega risti palki sälgud sisse ja siis kirve ja peitliga raiusin palgi õhemaks. Tegelikult läkski algus üsna hästi, kuni radiaator seinal ette jäi (Raiko vahetas selle nüüd natuke kitsama vastu välja ja algne radiaator peaks minema tulevikkus lastetuppa). Ja kui ma siis eile olin täiesti kindel, et nüüd on uus ja suurem ava valmis, siis tutkit, numbreid ma igatahes ei tunne - mõnest kohast oli 5cm puudu. 5cm! Kuidas saab sedasi mõõta???

Hakkasin õhtul, kui Raiko lastega ema juures oli otsast peale - 3.5tundi läks, et lõpuks see kuradima uks sinna mahuks. Ma olin nii tige. Ausalt, iga kord vaatasin, et nüüd küll mahub - proovin, ikka kuskilt mingi nukike ees. Teen sealt suuremaks, et nüüd küll läheb ette ja ikka ei mahu. Kui lõpuks ette mahtus oli mul täiesti ükskõik, kas see seal otse ka on, peaasi, et ees. Raiko õhtul aitas ilusti kinni kruvida ja siit-sealt tegi käsisaega mõned millimeetrid ruumi juurde, et uks ikka otse oleks.
Ja nüüd saamegi wc-s käia ilma, et üks (parimatel päevvadel kaks) väike silmapaar sinuga sinna kaasa tuleks. Ukse saab isegi lukku panna, niiet mina saan wc-s rahulikult olla ja kuulata kuidas laps ukse taga linki kolistab. Ma ei saa aru, mis komme see väikestel lastel vetsu kaasa tulemisega on. Mul uksega ei ole mingit probleemi uks kinni panna ja seda nuttu kuulata, aga kardina taga pooleteist aastast last ootama sundida on võimatu, ikka lükatakse see eest ja tehakse hihiii. No kui mugav ja privaatne saab sedasi vetsus käia olla...

esmaspäev, 26. september 2016

Kiviktaimla

Meil on õues suur kelder, mille niitmisega alati üks jama oli. Nimelt on ta ühest küljest üsna järsk, niiet muruniitjaga seda niita üldse ei saa, seda enam, et seal on mõned vanad puukännud. Kuidas seal kunagi puud kasvasid on üsna müstika, sest mullakiht on keldrikivide peal küllaltki õhuke. Igatahes sai seda siiani häda pärast trimmerdatud, aga vaatepilt oli ikka üsna niru.

Mõte oli sellest kiviktaimla teha. Veeretasin ideed peas ühte ja teist pidi mitu aastat, nüüd sellel suvel sai asi tõsisemalt käsile võetud. Tõuke sain osalt seetõttu, et vana lauda varemetest oli meil hoovis alles hunnik kive ja kiviklibu, mida sai kiviktaimla jaoks ära kasutada. Mürgitasime keldripealse umbrohust ära, panime katte peale ja sinna peale kivid ja kiviklibu. Lillede jaoks lõikasin kääridega kattesse augu ja sinna sisse istutasin taime. Praegu on lilled natuke ehku peale istutatud, sest enamiku taimedest sain ma oma emalt ja ma ei ole kõikide taimede õitevärvides ja õitsemisaegades sugugi kindel. Eks vajadusel saab mingi hetk hakata ümber kujundama, ainuke reegel on praegu, et kõik kõrgemad ja rohkem mulda vajavad taimed lähevad aia äärde, sest sealt oleme ise täitnud ja seal on sügavam mullakiht, keldri pealsesse ossa lähevad peamiselt mättalised. Praegu on taimed veel väikesed ja palju kangast paistab.
Ideaalis tahaks ma vist kõik kiviklibuga katta, aga suurema tõenäosusega läheb käiku kooremultš. Igatahes ma juba tahaks sinna hulga taimi juurde istutada ja näha, kuidas asi suvel välja paistma hakkab.

pühapäev, 21. august 2016

Pohmelli kurgid

Kes mind natuke rohkem teab, teab ka seda, et mulle meeletult maitsevad nii marineeritud kui hapukurgid. Näiteks soovivad sõbrad mulle sünnipäevaks palju hapukurke ja külla tuues võtavad just nimelt kurgipurgi kaasa. Mu kõige lemmikumad on vanaema tehtud hapukurgid, aga täna kirjutan hoopis retseptist, mis on hea kiire variant kurkide sisse tegemiseks, eriti suuremate koguste jaoks. Tegemist ei ole marineeritud ega ka hapukurkidega, aga oma maitselt on nad pigem marineeritud kurkide moodi, ainult valmistamine on tunduvalt lihtsam.


Kurke teen 1.7, 2 või 3liitristesse purkidesse. Kõik kogused on arvestatud 3liitrise purgi kohta (kui teen 1.7 või 2liitrisesse, siis teen kogused pooleks, aga lehti, mädarõigast ja küüslauku panen ikka sama koguse).
Purgi põhja läheb:
u. 1cm tükk mädarõika juurt
5 mustasõstra lehte
3 kirsi lehte
tillivarsi koos õisikutega
1 küüslauguküüs
Lisaks võib panna sinepiseemneid, köömneid, loorberilehe, vürtsitera, nelki jms.

Seejärel (oluline on lehed jms pahn ennem panna kui soolad-suhkrud, et need pärast korralikult ära lahustuks);
3spl jämedat soola
3spl suhkrut
2 tl sidrunhapet
2 aspiriini tabletti

Kui lehed ja maitseained on purki laotud, siis panen purki pestud kurgid ja valan keeva vee peale. Purk kinni ja pajakinnastes kätega keeran purki paar korda üles-alaspidi, et suhkur, sool, sidrunhape ja aspiriinid lahustuksid. Viimaks panen purgi põhi ülespoole umbes 12 tunniks teki alla (või jope sisse vms) järelvalmima. Ja ongi kõik! :)

neljapäev, 18. august 2016

Vitriinkapp: enne ja pärast

Täna näitan teile ühe vitriinkapi muutumise lugu. Nii kaua kui ma mäletan seisis see kapp vanaemal maja otsas kuuris, otse mullal. Suviti vanaema juures olles käisime seda õega salaja vaatamas ja imetlemas, meile mõlemale meeldis see väga ja mõlemad unistasime, et see ükspäev meile kuulub. Kappis väga mingit kola ei olnud, küll aga üks vana mustvalge pulmafoto. Mingi aeg oli meil õega komme vanaema mööblit üles joonistada ja siis joonistasime seda kappi ka. Mina joonistasin seda kappi valgena, sest just sellisena ma seda kappi alati nägin ja kui pärast maja ostmist vanaema selle kapi mulle lubas tuli mulle selle heleroheline värv suure üllatusena.

Oma aega pidi kapp ootama kaua - alustuseks muidugi vähemalt 20 aastat vanaema kuuris, aga ka terve aastake enne kui ma sellega üldse midagi pihta hakkasin. Pärast esimese tuhina möödumist jäi töö pooleli ja ta seisis osaliselt värv mahavõetuna mitu aastat enne kui ta nüüd lähiajal uuesti käsile võtsin.
Kapp ise on kunagi kellegi poolt käsitsi odavast männipuu materjalist tehtud - ei ole sugugi mõlemalt poolt sama lai ning küljelaud on osaliselt servamata, materjalis on sees suuremaid ja väiksemaid augukesi jms. Minuni jõudes olid kapi põhjalaud niiskel mullal seismisest pehkinud, sahtel oli arvatavasti katki läinud ja selle asemele oli löödud lauatükk, klaasid paistsid vaevu läbi ja olid osaliselt katki.

Kõige suurem töö oli kogu kapi vanast värvist puhastamine. Kasutasin kuumaõhufööni ja labidat (minul on spetsiaalne, mis on pahtlilabidaga võrreldes tugevam ega paindu, aga sobib ka pahtlilabidas). Tagantjärgi mõtlen, et oleks piisanud ka kapi korralikust õige vahendiga pesemisest, vanade klaaside eemaldamisest ja kapi lihvimisest ning lagunenud juppide asendamisest ning siis oleks värvimise juurde asuda saanud.

Ma paar aastat tagasi ei teadnud kriidivärvidest jms, mis sobivad vanale värvile kandmiseks, midagi ja kartsin, et vanalt värvilt hakkab ehk uus värv kooruma ja seetõttu vana värvi eemaldasingi. Kapp on värvitud kokku 3 korda, seest riiulid 2 korda ning iga korra vahele käis kerge vahelihv. Tagaseina papp on vahetatud välja ning sellele on lisatud tapeet ning sama tapeeti on kasutatud ka sahtli põhjas. Aknaklaasid on uued, vanad klaasid olid paigaldatud kitiga ja kuigi kitti täitsa poes müüakse, siis mina otsustasin valge silikooni kasuks. Originaalid on kapi klaasuste ja alumise ukse kinnitid. Jätsin need nii nagu olid ehk roostesse.
 

Vanaemale ei ole ma kapist pilte jõudnud saata veel, aga ma usun, et ta on tulemusega rahul. Mina igatahes olen ja mul on siiralt hea meel, et perekonna mööbliesemel uue elu anda sain. Rahalises mõttes ei ole see kapp väga väärtuslik, minule aga küll.


neljapäev, 4. august 2016

Kiviterass

Kui juba lõpetamata lõpetatud projektide lainel olla, siis paar päeva tagasi sai mul valmis ka kiviterass. 
Meil oli maja ees üks üsna pisike mururiba, mis vihmaga alati hirmsasti sopane oli, lisaks kaevas koer endale sinna magamiseks lohke ja räästa all oli vihmast tekkinud vagu. Niitmine oli samuti äärmiselt tüütu, sest aiapoolses küljes on kunagi pandud äärekivid ja sellest madalamalt on valatud kõnnitee, niiet servad pigi kõik ikka kääride või trimmeriga üle niitma. Põhimõtteliselt saigi niita muruniitjaga tiiru edasi-tagasi lapikese keskel.  No ja selline korraldus ei olnud kohe kuidagi ilus. Nii ma siis suure hurraaga otsustasin, et teen sinna kivist terassi hoopis.
Aprillis lõin labida maasse ja terassi lõpetasin nüüd augusti algul. Lõkkeplatsiga võrreldes kiire töö :)

Kividena kasutasin peamiselt lauda varemetest tekkinud paekive, mida kusagile nii ehk naa õieti panna polnud. Keskmine paksus kividel on umbes 15cm, aga on ka natuke õhemaid ja tunduvalt paksemaid. Nii kuidas materjali oli ja seda viimast tegelikult väga ei olnud, sest lõpuks jäigi pooleteist meetri jagu materjali puudu, et parkla killustikuga terass kokku viia. Aga hetkel lõpetasin terassi siiski ära, sest seni oli mul kogu aeg kaevamise järg poolik ja siis oli vankriga väga tüütu liikuda. Kui kuskilt kive tekib, siis saab päris lõpu ka ära teha või siis hoopis killustiku osa veidi pikendada. (Teada on, et see juhtub hiljem kui varem). Praegusel kujul on pikkuseks 7.40m ja laiust 2.60m. 

Kõige kauem ei võtnud aega mitte ehitamine ise ega kivide kohale tassimine, vaid mulla ära vedamine. Kaevatud on ära umbes pool kuni labidatäis mulda. Vahed on veel täitmata, sest liiva pole. Viimased terad läksid kivide alla. Tean, et sedasi hakkab rohi läbi kasvama, niiet aeg-ajalt tuleb hakata vahesid kitkuma. Mulle endale meeldib selline lahendus tunduvalt rohkem kui varasem kole mullariba. 

Lõkkeplats - valmis!

Raiko ütleb ikka, et mulle hirmsasti meeldib kõiki asju alustada, lõpetada mitte nii väga. Mis tegelikult on tõsi. Alustamine on põnev, aga pikalt sama asja tegemine mind ei paelu - mulle meeldivad asjad, mille puhul on kohe suuri muutusi näha. Ja tühja koha peale millegi kaevamine/ehitamine/millegi lammutamine/millegi kiirelt ära värvimine seda kiiret tulemust kahtlemata annab.
Praegu olen püüdnud end kokku võtta ja kõikvõimalikke poolikuid asju ära lõpetada. Eriti õues, sest veel kuu aega tagasi tähendasid poolikud ettevõtmised ka mullahunnikut siin ja kivihunnikut seal. Mis kahtlemata ei ole kuigi ilus vaadata ja muru niitmisele ka kuidagi kaasa ei aita.
Eilsega sai valmis lõkkeplats, mille alustamisest ma aasta tagasi ka siin kirjutasin. Tegelikult alustasin ma sellega isegi enne teise lapse sündi, niiet lõpuks kujunes lõkkeplatsi tegemisest sujuvalt pooleteistaastane projekt.
Meenutus eelmisest aastast

Materjalina on mul kasutatud vana korstna lammutamisest üle jäänud telliseid. Loodiga ma eriline sõber pole, niiet selle jätsin mängust välja ja ring ei ole ka tegelikult päris ümmargune. Aga minu meelest see üldpilti ei riku. Kui Raiko oleks sama asja ehitanud, siis ehk rikuks, aga praegu kehtib küll - ise tehtud, hästi tehtud.
Jaanipäeval

Alustuseks joonistasin nööri abil maha nii suure ringi, kui suurt tuleaset tahtsin ning kaevasin telliskivi laiuse renni umbes labida sügavuselt välja. Põhja panin killustiku ja sellele segukihi ning siis kordamööda tellised ja segu. Ei midagi keerulist. Algne idee oli tulease kõrgem teha (praegune kõrgus on 5 tellist, aga nähtav osa on väiksem), kuid esiteks sai mul hetkel müürisegu otsa ja teiseks, ma tahtsin seda lihtsalt vahepeal valmis saada. Alati saab tulevikus kõrgemaks laduda.  
Ja valmis!

esmaspäev, 25. juuli 2016

Küsimuste-vastuste video

Kõige kiuste saime lõpuks küsimustele vastused filmitud. Tegime seda 4-5 korda, sest no tehnoloogia oli see päev kohe kiuste meie vastu. Kõik ei tulnud sugugi ideaalilähedane, aga loodetavasti teile sellest hoolimata meeldib :)



teisipäev, 19. juuli 2016

Meie pere aiamaa

2012. aastal kui maja ostsime ei kahelnud ma hetkekski, et mul saab olema ka oma pisike aiamaa. Esimesel aastal koosnes see ilma igasuguse liialduseta rabarberist ja 8 kartulist, aasta hiljem olid lisandunud talisibul, murulauk ja maasikad ning 2013 suveks ehitasid mu vanemad meile pisikese kasvuhoone.

Nüüd on mul enda arvates täitsa arvestatav aiamaa. Enam suuremat ei jaksaks hooldadagi, praegugi on nii, et kui ühe peenra saan umbrohust puhtaks, siis teine oleks pidanud juba nädal tagasi kõbla nägema. Raikoga on meil algusest peale kokkulepe, et aiamaa on minu teema - ise tahtsin, ise teen. Ja tegelikult mulle nii sobib. Täitsa minu oma pesake, just nii nagu mulle meeldib (umbrohi muidugi ei kasva nii nagu mulle meeldib, vaid palju kiiremini). See muidugi ei tähenda, et kui ma peaksin mõneks päevaks lastega ära sõitma, siis Raiko hoolimata väljas lõõskavast päikesest kasvuhoone ukse kinni jätab või tomatid kastmata, ta lihtsalt ise ei tule nende asjade peale, aga kui ma palun, et ta vahepeal veidi vett taimedele viskaks, siis seda ikka saab.

Kui ma väiksem olin ja veel vanematega koos elasin, siis ema arvas, et minust ei saa kunagi nö rohenäppu. Olin mina see, kes kummikinnasteta aiamaale ei läinud ja kartuleid võttes praktilistest kummikutest mööda vaatas ja hoopis ilusa outfiti selga ajas. Aga küllap jäi ikka lapsepõlvest pisik külge, sest nagu postituse alguses kirjutan, siis maja ostes sai labidas üsna esimese asjana maasse löödud kaugelt enne kui me üürikorterist lõplikult välja kolisime.

Aiamaa on mul väga erinevatel põhjustel, osalt kindlasti ka harjumusest, sest meil vanemate juures on oma peenramaa ju alati olnud. Mulle ei ole nii oluline, et lapsed teaksid täpselt, kuidas toit lauale saab või me perega sööksime puhast kunstlike väetisteta kasvatatud toitu. Tähendab, see muidugi on oluline, aga esimene teadmine tuleb ajaga nii ehk naa ja kui poes on kõrvuti kodumaine ja välismaine kurk ning nende hinnavahe on kahekordne, siis valin ma lihtsalt odavama, kui hinnavahe minimaalne on, siis eelistan muidugi eestimaist. Konkreetselt sellepärast, et osta ei raatsi kasvatan ma kahte asja - maasikaid ja kurke (viimaseid värskena söömiseks ostame me küll, aga ma nimelt armastan meeletus koguses hapu-, soola- ja marineeritud kurke) ja neid küll selliseid hunnikuid, mis ma ära söön, osta ei jõuaks. 

Hoidistamises olen ma üsna laisk - peamiselt teengi sisse kurke, lisaks natuke mahla ja mõni toormoos. Olen proovinud letšot, muid salateid, moose ka teha, aga üldiselt jäävad need seisma. Klassikalist ämbrisalatit ja boršipõhja tarbime tarbin küll hea meelega, aga nende tegemine on paras hulk tööd, niiet viimased aastad oleme teinud neid minu vanemate juures kambakesi ja pärast lihtsalt hoidised ära jaganud. Mulle meeldib kõige enam ikkagi minna aiamaale ja süüa värskest kraamist isu täis. Näiteks ma hästi ei mõista oma ema, kes ennast suvel maasikatega hirmsasti tagasi hoiab ja mõne üksiku marja ära sööb, sest kõik tuleb ikka moosiks ja siirupiks teha. Millal sa siis veel oma isu täis sööd kui mitte suvel otse peenralt?! Meil söövad kõigepealt lapsed isu täis, siis mina ja kui siis meist kõigist veel midagi järgi jääb, alles siis hakkame hoidistama.

Kõige enam on mul aiamaa kahe asja pärast - mulle meeldib hommikul vara läbi kastese muru aiamaale kõndida, korjata otse peenralt mõni mari suhu, haarata kaasa hommikusele pudrule panemiseks maasikaid või omleti kõrvale maiustamiseks värsket kurki ning teise asjana tulevad mulle meelde suved vanaema juures. Mäletan selgelt, kuidas vanema juures kambris arsti mängisime - üks meist oli haige ja pikutas vanaema vedruvoodis ning teine oli arsti ning andis haigele herneterasid. Need olid tablettideks! Herned pole vist kunagi nii hästi maitsenud kui siis. Ja just seda tahan ma oma lastele!

Mariette ei jõudnud ära oodata, millal esimesed maasikad valmis saavad. Juba kevadel teadis ta täpselt, kust eelmisel aastal maasikaid sai ja mäletas ilusti, kuidas herneid tema roosasse ämbrisse korjamas käisime. Nüüd on igahommikused maasikate korjamised ja siis õues maiustamised selleks aastaks möödas ja asendunud vaarikate korjamisega. Kohe varsti on valmis saamas herned ja ma ei jõua ära oodata, et saaksime preiliga arsti mängima hakata :)

neljapäev, 14. juuli 2016

Vannitoa update

Vannituba oli esimene tuba, mis meil majas valmis sai. Siinkohal on valmis muidugi liialdus, sest näiteks laeliistud on meil siiani panemata, samuti polnud meil siiani vannitoas riiulit ega nagi. Noh, nüüd on.
Kusjuures mina algselt mingit tüüpilist riiulit vannituppa ei tahtnud, mulle need pigem ei meeldi. Asjade hoidmiseks on meil aknalaual vana punutud korv, nüüd mahuvad sinna laste vannimänguasjad. Raiko aastaid tagasi ikka arvas, et riiul peaks olema, olevat mugavam, ja lõpuks leidsin ma Koduekstrast pitsilise metallist valge riiuli, mida ma isegi meie vannituppa ette kujutasin. Ostsin ära ja edasi ootas see konkreetselt 3 aastat enne kui seina sai.

Nagi tuli siiski pigem vajadusest - riideid polnud kuskile panna kui pesema läksid ja nii moodustasid need ühtlase kuhila, kuhu need mõnikord ehk ka pärast pesemist jäid. Kasutasin ära vanad nõukaaegsed alumiiniumist nagid, mis meil siin majas riiulil vedelesid. Ma ei raatsinud neid ära visata, aga algsel kujul pole need suurem asi ilusad. Natukese valge värviga ja kerge lihvimisega said need hoopis teise ilme, aluseks kasutasin ühte vana lauda, mis oma hallikas-valge välimusega nagidega ideaalselt sobis.


pühapäev, 3. juuli 2016

DIY: lastetoa ruloo

Ma tahtsin lastetuppa lastepärast ja rõõmsat rulood, aga poodides vaatasid vastu ainult printsessidega roosad rulood või hoopis sinised autodega. Selliseid, mis sobiks nii poistele kui tüdrukutele ei leidnud ma mitte ühtegi, niiet ostsime tavalise (loe: võimalikult odava) hallika ruloo ja üks õhtu kui Raiko lastega vanaema juures oli, avasin elutoa põrandal kunstiringi ja tegin aknakatte natuke rõõmsamaks.

Kasutasin akrüülvärve, millest ise erinevaid toone segasin, et tulemus saaks eriti kirju. Saamaks ilusaid ümmargusi ringe oli mul abiks Mariette nukunõu tops - kastsin selle värvi sisse ja vajutasin ruloole, seest värvisin väikse pintsliga. Topsi servad tõmbasin kohe salvrätiga puhtaks (ja mingi aeg kindluse mõttes pesin ka). Mingit mustrit taga ei ajanud, vaid tegin jooksvalt neid ringikesi, siis vaatasin korraks eemalt ja kus tundus liiga tühi sinna lisasin juurde.

Lastetoa ruloo jaoks valisin ma hästi lihtsa lahenduse. Samasugused hallikad-beežikad rulood on meil ka elutoas, niiet ma mõtlen, et tahaks neid ka kuidagi elavdada. Ilmselgelt mitte värviliste täpikestega, aga näiteks mingi ornament teha ruloo allserva... võiks päris ilus olla. 

reede, 17. juuni 2016

Lehetäide tõrje

Avastasin, et meie noorel ploomipuul on esimest aastat ploomid peal. Lisaks ploomidele olid puul peal ka lehetäid. Kuna praegu on ploomid juba näpuotsa suurused, siis ei tahtnud poest tõrjevahendit osta, ise arvan, et kemikaale sisaldavate vahendite jaoks on natuke hilja. Ehk tegelikult veel võiks?, kuna ma selle teemaga, millal on soovituslik viimane aeg kemikaale sisaldavate tõrjetega pritsida väga kursis pole, siis otsustasin minna kindla peale välja ja alternatiive leida. Esimese googeldamise peale jäi silma Coca-Cola ja kuna see oli külmkapis olemas, siis ei olnud midagi kaotada ka.


Mina pritsisin kokku kaks korda - esimesest korrast jäid alles mõned üksikud lehetäid. Lasin paar päeva kahe pritsimise vahele ja nüüd on puu täiesti lehetäide vaba. Selles mõttes läks tõrje maksma null eurot, et võtsin suvalise koristusvahendi pritsimissüsteemi, mille puhtaks pesin ja Coca-Cola oli ka ennem olemas, Raikole jäi lihtsalt veidi vähem. Teoorias mõjub vist lehetäidele hävitavalt suhkur, niiet peaks toimima ükskõik, mis suure suhkrusisaldusega jook või siis ise teha suhkruvesi. Ma nüüd ainult ei tea lubada kui pikaajaline mõju sellisel tõrjel on, samas seni kuni on vaja tõrjuda kahjureid mõnelt üksikult puult, ei ole ka korduspritsimine üle jõu käiv.

Kas keegi oskab veel äraproovitud alternatiive lehetäide tõrjumiseks soovitada? Lisaks saab veel esitada oma küsimusi meie kodu ja remondi, tehtud tööde ja tulevikuplaanide kohta, et saaksime varsti ära filmida ühe loodetavasti vahva video :)

pühapäev, 12. juuni 2016

Parim remondi- ja sisustusblogi II koht + tuleviku küsimuste-vastuste video

Ma teadlikult ei kirjutanud kordagi ei siia blogisse ega Meie Kodu Lugu facebooki lehele, et see pesake siin #eestiblogiauhindadel kandideeris. Ma tahtsin, et meie poolt ei hääletaks meie tuttavad ja sõbrad, kes seda pesa ehk tegelikult väga lugemas ei käigi või mõnda sama kategooria blogi paremaks peavad, kuid lihtsalt meie toetamiseks ja sõpruse poolest oma hääle meile oleks andnud. Mind lihtsalt huvitas, et kui paljudele inimestele me nö ilma reklaamita korda läheme. Ma teadsin, et esikoht on Miramii jagu, sest olgem ausad, ta blogi on suurepärane ja kui tema kirjutab peamiselt ilusatest asjadest, siis mina räägin lammutamisest ja tolmust kõige rohkem :) Aga et inimesi, kellele meie blogi mitte lihtsalt korda ei lähe, vaid peavad meie blogi parimaks remondi- ja sisustusblogiks oli lausa 263 poleks ma eales uskunud. Kniks ja kummardus meie poolt!

Ühtlasi, et see postitus nüüd nii sisutühjaks ei jääks, siis olen meelitanud Raikolt välja lubaduse ühele küsimuste-vastuste videole. Kuigi me ehitame ikka koos ja kogu perega, siis siin blogimaastikul võtan mina (ehk Agnes) tunduvalt rohkem sõna, nüüd on võimalus Raikolt kogu tõde välja meelitada :) Ootame küsimusi kõige kohta, mis puudutab otsesemalt või kaudsemalt meie kodu, remonti ja ehitusplaane.

neljapäev, 9. juuni 2016

Magamistuba: peaaegu valmis!

Meie magamistuba on nüüd peaaegu valmis, viimased pisiasjad siiski veel vajavad tegemist. Näiteks me alles saime magamistuppa ukse ja selle ümbert on viimistlemata, üks pildike kuluks seinale ära ja ma pole rahul ka kardinatega. Ma algselt vaatasin Halensist neid lillasid kardinaid, aga ma ei raatsinud nii palju nende eest välja käia ja otsustasin kunagi üürikorterisse ostetud ja nüüd lihtsalt kapis seisnud kardinad ise ära värvida. Esiteks jäi tulemus laiguline ja nüüd ma mõtlen, et ehk peaks hoopis midagi hallikamat valima. Ses suhtes läks muidugi hästi, et ise värvimine oli küllaltki odav, palju kurvem oleks ostetud kardinate järel avastada, et nende toon mulle ikkagi ei sobi.

Ma ühes varasemas postituses kirjutasin ka, kuidas magamistoa siseviimistlus sai alguse tapeedist, sest päris alguses oli mul hoopis teine halli-roosa kombinatsioon mõttes. Aga sõbrannale tapeeti valides jäi mulle see tapeet silma ja lõpuks käisingi seda mitu korda poes vaatamas ja teadsin, et tahan seda. Magamistuba ise on meil üsna pisike - ehitasime varasema ühe suure toa kaheks (magamistuba ja lastetuba), nii otsustasime andmaks toale visuaalselt suuremat muljet tapeetida ainult kaks seina. Teised kaks seina said värvitud helelillaks nagu tapeedi üks toonidestki. Tapeedi helesinisest toonist lähtudes sai tehtud DIY raames helesinine lühter.

Kõik ülejäänu tahtsin ma teha võimalikult heleda - valge (kreemikas) mööbel, valge lagi ja põrand - tuba asub põhjapoolses küljes ja on ühe pisikese aknaga, niiet järjekordne visuaalne toa avardamine. Riidekapp magamistuppa on ostetud facebooki ühest mööbligrupist juba aastaid tagasi ning seisis siiani lahtivõetuna pööningul. Kapp ise ei ole küll just esimeses nooruses, niiet tal on kriipse-kraapse, parandusi ja pahteldusi, aga samas see kuidagi sobib ja lisab sellist vanaaegsuse hõngu. Kapi otsas on isa vanas kohvris ja korvikestes leidnud panipaiga jõulukaunistused ja mu kaltsukerad, millest ma üks hetk ise vaipa teha tahan.

Ka voodi on ostetud facebooki kaudu ja sellest rääkisin täpsemalt SIIN. Paljude sahtlitega kummut, kuhu kõik pesu, vööd, kosmeetika, ehted jms pudi-padi mahutada on magamistuppa lihtsalt ideaalne, ostetud Magda Misjonipoest.
Väikese erandina heleda mööbli seas on öökapi asemel kasutust leidev puupakk, mis läheb kokku vanadest paksudest põrandalaudadest tehtud aknalauaga ja seda viimast ma lihtsalt armastan! Olgu, kui aus olen, siis see on mu lemmiktuba majas, just värvide ja mööbli valiku ning paigutuse osas. Ise tunnen, et esemed ei võistle omavahel ning moodustavad mõnusa terviku.
Kuidas teile meeldib?


esmaspäev, 6. juuni 2016

Telefonipildid: mai 2016

Mai kuu oli meil suur muutuste kuu. Kolisime magala elutoast välja - meie saime endale oma magamistoa ning Mariette ja Raian kolisid lastetuppa. Päevane mäng on küll praegu suuremas osas siiski elutoas või õues, kuid nüüd magab igaüks (see tähendab lapsed) oma voodis. See viimane on uskumatu õnnistus, sest pärast laste magama minekut algab meil nüüd oma aeg. Lisaks on jäänud maisse suurem hulk aiatoimetusi - külvamist, kastmist, rohimist, muru niitmist ja kogu hoolest ja armastusest hoolimata on suur hulk seemneid kehvasti ülesse tulnud, muru kõrbeb ja aiatagused on trimmerdamata ning mullamutt tegutseb edukalt.

Kuu alguses kui kõik veel ei kõrbenud ja muru roheline oli. Või mis roheline, kollane pigem.

Magamistuppa sai kokku pandud üks aastaid tagasi ostetud (ja seni nurgas vedelenud) riidekapp, mida ma teadsin, et meil kunagi vaja läheb. Ma muidugi ei kujuta ette, mis siis saab, kui majas kõik toad remonditud saavad, kus me siis neid äkki-läheb-kunagi-vaja asju hoidma hakkame!?
Korjasime piibelehti ja saime toa mõnusat lõhna täis. Piibelehed kasvavad meil kohe maja kõrval tee ääres, niiet lisaks heale lõhnale meeldib mulle piibelehti korja ka selleks, et sügisel neile punaseid marju ei tuleks, mis teadupärast on mürgised ja nii mõnelegi väikesele käele väga ahvatlevad tunduvad. Iseenesest Mariette teab, et piibelehe marjad on mürgised ja ise marju ilma loata suhu panna ei või, aga ikkagi...
Sain õuekiigele uue katte õmmeldud.
Kuigi Raian parempoolsel pildil vihma "välja kutsub" hoides reha harusid taeva poole, siis vihma pole küll ammu näinud. Küllap sai isegi aru, et see väga ei toimi ja asus hoopis kastekannuga toimetama. Vesi on muidugi üldse tõmbenumber lastele ja soojal päeval on neil veega sulistamine lubatud ka. 
Üks vana tool, mis siin majas enne oli ja mida me aeg-ajalt ehitusel jalgealusena kasutasime, sai nüüd uue elu lillekastina.