pühapäev, 21. august 2016

Pohmelli kurgid

Kes mind natuke rohkem teab, teab ka seda, et mulle meeletult maitsevad nii marineeritud kui hapukurgid. Näiteks soovivad sõbrad mulle sünnipäevaks palju hapukurke ja külla tuues võtavad just nimelt kurgipurgi kaasa. Mu kõige lemmikumad on vanaema tehtud hapukurgid, aga täna kirjutan hoopis retseptist, mis on hea kiire variant kurkide sisse tegemiseks, eriti suuremate koguste jaoks. Tegemist ei ole marineeritud ega ka hapukurkidega, aga oma maitselt on nad pigem marineeritud kurkide moodi, ainult valmistamine on tunduvalt lihtsam.


Kurke teen 1.7, 2 või 3liitristesse purkidesse. Kõik kogused on arvestatud 3liitrise purgi kohta (kui teen 1.7 või 2liitrisesse, siis teen kogused pooleks, aga lehti, mädarõigast ja küüslauku panen ikka sama koguse).
Purgi põhja läheb:
u. 1cm tükk mädarõika juurt
5 mustasõstra lehte
3 kirsi lehte
tillivarsi koos õisikutega
1 küüslauguküüs
Lisaks võib panna sinepiseemneid, köömneid, loorberilehe, vürtsitera, nelki jms.

Seejärel (oluline on lehed jms pahn ennem panna kui soolad-suhkrud, et need pärast korralikult ära lahustuks);
3spl jämedat soola
3spl suhkrut
2 tl sidrunhapet
2 aspiriini tabletti

Kui lehed ja maitseained on purki laotud, siis panen purki pestud kurgid ja valan keeva vee peale. Purk kinni ja pajakinnastes kätega keeran purki paar korda üles-alaspidi, et suhkur, sool, sidrunhape ja aspiriinid lahustuksid. Viimaks panen purgi põhi ülespoole umbes 12 tunniks teki alla (või jope sisse vms) järelvalmima. Ja ongi kõik! :)

neljapäev, 18. august 2016

Vitriinkapp: enne ja pärast

Täna näitan teile ühe vitriinkapi muutumise lugu. Nii kaua kui ma mäletan seisis see kapp vanaemal maja otsas kuuris, otse mullal. Suviti vanaema juures olles käisime seda õega salaja vaatamas ja imetlemas, meile mõlemale meeldis see väga ja mõlemad unistasime, et see ükspäev meile kuulub. Kappis väga mingit kola ei olnud, küll aga üks vana mustvalge pulmafoto. Mingi aeg oli meil õega komme vanaema mööblit üles joonistada ja siis joonistasime seda kappi ka. Mina joonistasin seda kappi valgena, sest just sellisena ma seda kappi alati nägin ja kui pärast maja ostmist vanaema selle kapi mulle lubas tuli mulle selle heleroheline värv suure üllatusena.

Oma aega pidi kapp ootama kaua - alustuseks muidugi vähemalt 20 aastat vanaema kuuris, aga ka terve aastake enne kui ma sellega üldse midagi pihta hakkasin. Pärast esimese tuhina möödumist jäi töö pooleli ja ta seisis osaliselt värv mahavõetuna mitu aastat enne kui ta nüüd lähiajal uuesti käsile võtsin.
Kapp ise on kunagi kellegi poolt käsitsi odavast männipuu materjalist tehtud - ei ole sugugi mõlemalt poolt sama lai ning küljelaud on osaliselt servamata, materjalis on sees suuremaid ja väiksemaid augukesi jms. Minuni jõudes olid kapi põhjalaud niiskel mullal seismisest pehkinud, sahtel oli arvatavasti katki läinud ja selle asemele oli löödud lauatükk, klaasid paistsid vaevu läbi ja olid osaliselt katki.

Kõige suurem töö oli kogu kapi vanast värvist puhastamine. Kasutasin kuumaõhufööni ja labidat (minul on spetsiaalne, mis on pahtlilabidaga võrreldes tugevam ega paindu, aga sobib ka pahtlilabidas). Tagantjärgi mõtlen, et oleks piisanud ka kapi korralikust õige vahendiga pesemisest, vanade klaaside eemaldamisest ja kapi lihvimisest ning lagunenud juppide asendamisest ning siis oleks värvimise juurde asuda saanud.

Ma paar aastat tagasi ei teadnud kriidivärvidest jms, mis sobivad vanale värvile kandmiseks, midagi ja kartsin, et vanalt värvilt hakkab ehk uus värv kooruma ja seetõttu vana värvi eemaldasingi. Kapp on värvitud kokku 3 korda, seest riiulid 2 korda ning iga korra vahele käis kerge vahelihv. Tagaseina papp on vahetatud välja ning sellele on lisatud tapeet ning sama tapeeti on kasutatud ka sahtli põhjas. Aknaklaasid on uued, vanad klaasid olid paigaldatud kitiga ja kuigi kitti täitsa poes müüakse, siis mina otsustasin valge silikooni kasuks. Originaalid on kapi klaasuste ja alumise ukse kinnitid. Jätsin need nii nagu olid ehk roostesse.
 

Vanaemale ei ole ma kapist pilte jõudnud saata veel, aga ma usun, et ta on tulemusega rahul. Mina igatahes olen ja mul on siiralt hea meel, et perekonna mööbliesemel uue elu anda sain. Rahalises mõttes ei ole see kapp väga väärtuslik, minule aga küll.


neljapäev, 4. august 2016

Kiviterass

Kui juba lõpetamata lõpetatud projektide lainel olla, siis paar päeva tagasi sai mul valmis ka kiviterass. 
Meil oli maja ees üks üsna pisike mururiba, mis vihmaga alati hirmsasti sopane oli, lisaks kaevas koer endale sinna magamiseks lohke ja räästa all oli vihmast tekkinud vagu. Niitmine oli samuti äärmiselt tüütu, sest aiapoolses küljes on kunagi pandud äärekivid ja sellest madalamalt on valatud kõnnitee, niiet servad pigi kõik ikka kääride või trimmeriga üle niitma. Põhimõtteliselt saigi niita muruniitjaga tiiru edasi-tagasi lapikese keskel.  No ja selline korraldus ei olnud kohe kuidagi ilus. Nii ma siis suure hurraaga otsustasin, et teen sinna kivist terassi hoopis.
Aprillis lõin labida maasse ja terassi lõpetasin nüüd augusti algul. Lõkkeplatsiga võrreldes kiire töö :)

Kividena kasutasin peamiselt lauda varemetest tekkinud paekive, mida kusagile nii ehk naa õieti panna polnud. Keskmine paksus kividel on umbes 15cm, aga on ka natuke õhemaid ja tunduvalt paksemaid. Nii kuidas materjali oli ja seda viimast tegelikult väga ei olnud, sest lõpuks jäigi pooleteist meetri jagu materjali puudu, et parkla killustikuga terass kokku viia. Aga hetkel lõpetasin terassi siiski ära, sest seni oli mul kogu aeg kaevamise järg poolik ja siis oli vankriga väga tüütu liikuda. Kui kuskilt kive tekib, siis saab päris lõpu ka ära teha või siis hoopis killustiku osa veidi pikendada. (Teada on, et see juhtub hiljem kui varem). Praegusel kujul on pikkuseks 7.40m ja laiust 2.60m. 

Kõige kauem ei võtnud aega mitte ehitamine ise ega kivide kohale tassimine, vaid mulla ära vedamine. Kaevatud on ära umbes pool kuni labidatäis mulda. Vahed on veel täitmata, sest liiva pole. Viimased terad läksid kivide alla. Tean, et sedasi hakkab rohi läbi kasvama, niiet aeg-ajalt tuleb hakata vahesid kitkuma. Mulle endale meeldib selline lahendus tunduvalt rohkem kui varasem kole mullariba. 

Lõkkeplats - valmis!

Raiko ütleb ikka, et mulle hirmsasti meeldib kõiki asju alustada, lõpetada mitte nii väga. Mis tegelikult on tõsi. Alustamine on põnev, aga pikalt sama asja tegemine mind ei paelu - mulle meeldivad asjad, mille puhul on kohe suuri muutusi näha. Ja tühja koha peale millegi kaevamine/ehitamine/millegi lammutamine/millegi kiirelt ära värvimine seda kiiret tulemust kahtlemata annab.
Praegu olen püüdnud end kokku võtta ja kõikvõimalikke poolikuid asju ära lõpetada. Eriti õues, sest veel kuu aega tagasi tähendasid poolikud ettevõtmised ka mullahunnikut siin ja kivihunnikut seal. Mis kahtlemata ei ole kuigi ilus vaadata ja muru niitmisele ka kuidagi kaasa ei aita.
Eilsega sai valmis lõkkeplats, mille alustamisest ma aasta tagasi ka siin kirjutasin. Tegelikult alustasin ma sellega isegi enne teise lapse sündi, niiet lõpuks kujunes lõkkeplatsi tegemisest sujuvalt pooleteistaastane projekt.
Meenutus eelmisest aastast

Materjalina on mul kasutatud vana korstna lammutamisest üle jäänud telliseid. Loodiga ma eriline sõber pole, niiet selle jätsin mängust välja ja ring ei ole ka tegelikult päris ümmargune. Aga minu meelest see üldpilti ei riku. Kui Raiko oleks sama asja ehitanud, siis ehk rikuks, aga praegu kehtib küll - ise tehtud, hästi tehtud.
Jaanipäeval

Alustuseks joonistasin nööri abil maha nii suure ringi, kui suurt tuleaset tahtsin ning kaevasin telliskivi laiuse renni umbes labida sügavuselt välja. Põhja panin killustiku ja sellele segukihi ning siis kordamööda tellised ja segu. Ei midagi keerulist. Algne idee oli tulease kõrgem teha (praegune kõrgus on 5 tellist, aga nähtav osa on väiksem), kuid esiteks sai mul hetkel müürisegu otsa ja teiseks, ma tahtsin seda lihtsalt vahepeal valmis saada. Alati saab tulevikus kõrgemaks laduda.  
Ja valmis!