Esmaspäev, 25. juuli 2016

Küsimuste-vastuste video

Kõige kiuste saime lõpuks küsimustele vastused filmitud. Tegime seda 4-5 korda, sest no tehnoloogia oli see päev kohe kiuste meie vastu. Kõik ei tulnud sugugi ideaalilähedane, aga loodetavasti teile sellest hoolimata meeldib :)



Teisipäev, 19. juuli 2016

Meie pere aiamaa

2012. aastal kui maja ostsime ei kahelnud ma hetkekski, et mul saab olema ka oma pisike aiamaa. Esimesel aastal koosnes see ilma igasuguse liialduseta rabarberist ja 8 kartulist, aasta hiljem olid lisandunud talisibul, murulauk ja maasikad ning 2013 suveks ehitasid mu vanemad meile pisikese kasvuhoone.

Nüüd on mul enda arvates täitsa arvestatav aiamaa. Enam suuremat ei jaksaks hooldadagi, praegugi on nii, et kui ühe peenra saan umbrohust puhtaks, siis teine oleks pidanud juba nädal tagasi kõbla nägema. Raikoga on meil algusest peale kokkulepe, et aiamaa on minu teema - ise tahtsin, ise teen. Ja tegelikult mulle nii sobib. Täitsa minu oma pesake, just nii nagu mulle meeldib (umbrohi muidugi ei kasva nii nagu mulle meeldib, vaid palju kiiremini). See muidugi ei tähenda, et kui ma peaksin mõneks päevaks lastega ära sõitma, siis Raiko hoolimata väljas lõõskavast päikesest kasvuhoone ukse kinni jätab või tomatid kastmata, ta lihtsalt ise ei tule nende asjade peale, aga kui ma palun, et ta vahepeal veidi vett taimedele viskaks, siis seda ikka saab.

Kui ma väiksem olin ja veel vanematega koos elasin, siis ema arvas, et minust ei saa kunagi nö rohenäppu. Olin mina see, kes kummikinnasteta aiamaale ei läinud ja kartuleid võttes praktilistest kummikutest mööda vaatas ja hoopis ilusa outfiti selga ajas. Aga küllap jäi ikka lapsepõlvest pisik külge, sest nagu postituse alguses kirjutan, siis maja ostes sai labidas üsna esimese asjana maasse löödud kaugelt enne kui me üürikorterist lõplikult välja kolisime.

Aiamaa on mul väga erinevatel põhjustel, osalt kindlasti ka harjumusest, sest meil vanemate juures on oma peenramaa ju alati olnud. Mulle ei ole nii oluline, et lapsed teaksid täpselt, kuidas toit lauale saab või me perega sööksime puhast kunstlike väetisteta kasvatatud toitu. Tähendab, see muidugi on oluline, aga esimene teadmine tuleb ajaga nii ehk naa ja kui poes on kõrvuti kodumaine ja välismaine kurk ning nende hinnavahe on kahekordne, siis valin ma lihtsalt odavama, kui hinnavahe minimaalne on, siis eelistan muidugi eestimaist. Konkreetselt sellepärast, et osta ei raatsi kasvatan ma kahte asja - maasikaid ja kurke (viimaseid värskena söömiseks ostame me küll, aga ma nimelt armastan meeletus koguses hapu-, soola- ja marineeritud kurke) ja neid küll selliseid hunnikuid, mis ma ära söön, osta ei jõuaks. 

Hoidistamises olen ma üsna laisk - peamiselt teengi sisse kurke, lisaks natuke mahla ja mõni toormoos. Olen proovinud letšot, muid salateid, moose ka teha, aga üldiselt jäävad need seisma. Klassikalist ämbrisalatit ja boršipõhja tarbime tarbin küll hea meelega, aga nende tegemine on paras hulk tööd, niiet viimased aastad oleme teinud neid minu vanemate juures kambakesi ja pärast lihtsalt hoidised ära jaganud. Mulle meeldib kõige enam ikkagi minna aiamaale ja süüa värskest kraamist isu täis. Näiteks ma hästi ei mõista oma ema, kes ennast suvel maasikatega hirmsasti tagasi hoiab ja mõne üksiku marja ära sööb, sest kõik tuleb ikka moosiks ja siirupiks teha. Millal sa siis veel oma isu täis sööd kui mitte suvel otse peenralt?! Meil söövad kõigepealt lapsed isu täis, siis mina ja kui siis meist kõigist veel midagi järgi jääb, alles siis hakkame hoidistama.

Kõige enam on mul aiamaa kahe asja pärast - mulle meeldib hommikul vara läbi kastese muru aiamaale kõndida, korjata otse peenralt mõni mari suhu, haarata kaasa hommikusele pudrule panemiseks maasikaid või omleti kõrvale maiustamiseks värsket kurki ning teise asjana tulevad mulle meelde suved vanaema juures. Mäletan selgelt, kuidas vanema juures kambris arsti mängisime - üks meist oli haige ja pikutas vanaema vedruvoodis ning teine oli arsti ning andis haigele herneterasid. Need olid tablettideks! Herned pole vist kunagi nii hästi maitsenud kui siis. Ja just seda tahan ma oma lastele!

Mariette ei jõudnud ära oodata, millal esimesed maasikad valmis saavad. Juba kevadel teadis ta täpselt, kust eelmisel aastal maasikaid sai ja mäletas ilusti, kuidas herneid tema roosasse ämbrisse korjamas käisime. Nüüd on igahommikused maasikate korjamised ja siis õues maiustamised selleks aastaks möödas ja asendunud vaarikate korjamisega. Kohe varsti on valmis saamas herned ja ma ei jõua ära oodata, et saaksime preiliga arsti mängima hakata :)

Neljapäev, 14. juuli 2016

Vannitoa update

Vannituba oli esimene tuba, mis meil majas valmis sai. Siinkohal on valmis muidugi liialdus, sest näiteks laeliistud on meil siiani panemata, samuti polnud meil siiani vannitoas riiulit ega nagi. Noh, nüüd on.
Kusjuures mina algselt mingit tüüpilist riiulit vannituppa ei tahtnud, mulle need pigem ei meeldi. Asjade hoidmiseks on meil aknalaual vana punutud korv, nüüd mahuvad sinna laste vannimänguasjad. Raiko aastaid tagasi ikka arvas, et riiul peaks olema, olevat mugavam, ja lõpuks leidsin ma Koduekstrast pitsilise metallist valge riiuli, mida ma isegi meie vannituppa ette kujutasin. Ostsin ära ja edasi ootas see konkreetselt 3 aastat enne kui seina sai.

Nagi tuli siiski pigem vajadusest - riideid polnud kuskile panna kui pesema läksid ja nii moodustasid need ühtlase kuhila, kuhu need mõnikord ehk ka pärast pesemist jäid. Kasutasin ära vanad nõukaaegsed alumiiniumist nagid, mis meil siin majas riiulil vedelesid. Ma ei raatsinud neid ära visata, aga algsel kujul pole need suurem asi ilusad. Natukese valge värviga ja kerge lihvimisega said need hoopis teise ilme, aluseks kasutasin ühte vana lauda, mis oma hallikas-valge välimusega nagidega ideaalselt sobis.


Pühapäev, 3. juuli 2016

DIY: lastetoa ruloo

Ma tahtsin lastetuppa lastepärast ja rõõmsat rulood, aga poodides vaatasid vastu ainult printsessidega roosad rulood või hoopis sinised autodega. Selliseid, mis sobiks nii poistele kui tüdrukutele ei leidnud ma mitte ühtegi, niiet ostsime tavalise (loe: võimalikult odava) hallika ruloo ja üks õhtu kui Raiko lastega vanaema juures oli, avasin elutoa põrandal kunstiringi ja tegin aknakatte natuke rõõmsamaks.

Kasutasin akrüülvärve, millest ise erinevaid toone segasin, et tulemus saaks eriti kirju. Saamaks ilusaid ümmargusi ringe oli mul abiks Mariette nukunõu tops - kastsin selle värvi sisse ja vajutasin ruloole, seest värvisin väikse pintsliga. Topsi servad tõmbasin kohe salvrätiga puhtaks (ja mingi aeg kindluse mõttes pesin ka). Mingit mustrit taga ei ajanud, vaid tegin jooksvalt neid ringikesi, siis vaatasin korraks eemalt ja kus tundus liiga tühi sinna lisasin juurde.

Lastetoa ruloo jaoks valisin ma hästi lihtsa lahenduse. Samasugused hallikad-beežikad rulood on meil ka elutoas, niiet ma mõtlen, et tahaks neid ka kuidagi elavdada. Ilmselgelt mitte värviliste täpikestega, aga näiteks mingi ornament teha ruloo allserva... võiks päris ilus olla.