Teisipäev, 19. juuli 2016

Meie pere aiamaa

2012. aastal kui maja ostsime ei kahelnud ma hetkekski, et mul saab olema ka oma pisike aiamaa. Esimesel aastal koosnes see ilma igasuguse liialduseta rabarberist ja 8 kartulist, aasta hiljem olid lisandunud talisibul, murulauk ja maasikad ning 2013 suveks ehitasid mu vanemad meile pisikese kasvuhoone.

Nüüd on mul enda arvates täitsa arvestatav aiamaa. Enam suuremat ei jaksaks hooldadagi, praegugi on nii, et kui ühe peenra saan umbrohust puhtaks, siis teine oleks pidanud juba nädal tagasi kõbla nägema. Raikoga on meil algusest peale kokkulepe, et aiamaa on minu teema - ise tahtsin, ise teen. Ja tegelikult mulle nii sobib. Täitsa minu oma pesake, just nii nagu mulle meeldib (umbrohi muidugi ei kasva nii nagu mulle meeldib, vaid palju kiiremini). See muidugi ei tähenda, et kui ma peaksin mõneks päevaks lastega ära sõitma, siis Raiko hoolimata väljas lõõskavast päikesest kasvuhoone ukse kinni jätab või tomatid kastmata, ta lihtsalt ise ei tule nende asjade peale, aga kui ma palun, et ta vahepeal veidi vett taimedele viskaks, siis seda ikka saab.

Kui ma väiksem olin ja veel vanematega koos elasin, siis ema arvas, et minust ei saa kunagi nö rohenäppu. Olin mina see, kes kummikinnasteta aiamaale ei läinud ja kartuleid võttes praktilistest kummikutest mööda vaatas ja hoopis ilusa outfiti selga ajas. Aga küllap jäi ikka lapsepõlvest pisik külge, sest nagu postituse alguses kirjutan, siis maja ostes sai labidas üsna esimese asjana maasse löödud kaugelt enne kui me üürikorterist lõplikult välja kolisime.

Aiamaa on mul väga erinevatel põhjustel, osalt kindlasti ka harjumusest, sest meil vanemate juures on oma peenramaa ju alati olnud. Mulle ei ole nii oluline, et lapsed teaksid täpselt, kuidas toit lauale saab või me perega sööksime puhast kunstlike väetisteta kasvatatud toitu. Tähendab, see muidugi on oluline, aga esimene teadmine tuleb ajaga nii ehk naa ja kui poes on kõrvuti kodumaine ja välismaine kurk ning nende hinnavahe on kahekordne, siis valin ma lihtsalt odavama, kui hinnavahe minimaalne on, siis eelistan muidugi eestimaist. Konkreetselt sellepärast, et osta ei raatsi kasvatan ma kahte asja - maasikaid ja kurke (viimaseid värskena söömiseks ostame me küll, aga ma nimelt armastan meeletus koguses hapu-, soola- ja marineeritud kurke) ja neid küll selliseid hunnikuid, mis ma ära söön, osta ei jõuaks. 

Hoidistamises olen ma üsna laisk - peamiselt teengi sisse kurke, lisaks natuke mahla ja mõni toormoos. Olen proovinud letšot, muid salateid, moose ka teha, aga üldiselt jäävad need seisma. Klassikalist ämbrisalatit ja boršipõhja tarbime tarbin küll hea meelega, aga nende tegemine on paras hulk tööd, niiet viimased aastad oleme teinud neid minu vanemate juures kambakesi ja pärast lihtsalt hoidised ära jaganud. Mulle meeldib kõige enam ikkagi minna aiamaale ja süüa värskest kraamist isu täis. Näiteks ma hästi ei mõista oma ema, kes ennast suvel maasikatega hirmsasti tagasi hoiab ja mõne üksiku marja ära sööb, sest kõik tuleb ikka moosiks ja siirupiks teha. Millal sa siis veel oma isu täis sööd kui mitte suvel otse peenralt?! Meil söövad kõigepealt lapsed isu täis, siis mina ja kui siis meist kõigist veel midagi järgi jääb, alles siis hakkame hoidistama.

Kõige enam on mul aiamaa kahe asja pärast - mulle meeldib hommikul vara läbi kastese muru aiamaale kõndida, korjata otse peenralt mõni mari suhu, haarata kaasa hommikusele pudrule panemiseks maasikaid või omleti kõrvale maiustamiseks värsket kurki ning teise asjana tulevad mulle meelde suved vanaema juures. Mäletan selgelt, kuidas vanema juures kambris arsti mängisime - üks meist oli haige ja pikutas vanaema vedruvoodis ning teine oli arsti ning andis haigele herneterasid. Need olid tablettideks! Herned pole vist kunagi nii hästi maitsenud kui siis. Ja just seda tahan ma oma lastele!

Mariette ei jõudnud ära oodata, millal esimesed maasikad valmis saavad. Juba kevadel teadis ta täpselt, kust eelmisel aastal maasikaid sai ja mäletas ilusti, kuidas herneid tema roosasse ämbrisse korjamas käisime. Nüüd on igahommikused maasikate korjamised ja siis õues maiustamised selleks aastaks möödas ja asendunud vaarikate korjamisega. Kohe varsti on valmis saamas herned ja ma ei jõua ära oodata, et saaksime preiliga arsti mängima hakata :)

7 kommentaari:

  1. Meil kipub ka nii olema, et aiamaa on rohkem minu teema :) Mehe teema on muruniitmine, võsa lõikamine ja puude kärpimine. Huvitaval kombel ta seda märkab kui kuskil on vaja võsa võtta aga mu istikuid kasta küll ei märka :D Samas - ega ma autohooldust ka ei märka planeerida :P
    Meil on ka aiamaa rohkem nö peenralt noppimise eesmärgil. Talvevarusid me sealt ei saa ja hetkel tunnen, et rohkemast ei käiks jõud üle ka. Ja kui ma siinset pilt vaatan, siis on väiksem kui teil. Seega sa ikka eriti tubli ;) (alati tuleb ju endaga võrrelda...).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kiituse eest aitäh! :)
      Kartulit mul tavaliselt jääb veidi suvisest kohe tarbimisest järgi, aga mul see mure ka, et maakivist kelder ei hoia piisavalt sooja ja talvel külmub saak seal ära. Niiet talvekartuli saan vanematelt - tulevad külla, siis jälle kotitäis kartuleid kaaasas. Samas ega mul neid palju kulugi - Raiko on makaroni armastaja.

      Kustuta
  2. Kui vähegi võimalik, siis ma soovitan tõstetud peenraid. Lööd paarist lauajupist sobivad kastid kokku (mul on kahe terassilaua kõrgused), ajad mulda täis ja taimed sisse. Mul on veel multš ka vahele pandud. Siis ei saa umbrohi juurtega ligi, ega seemned idaneda. Esimesel aastal, kui istutatud taimed väikesed, siis tuli korra nädalas pisikesi idanenud umbrohte nokkida, mis oli mõne minuti küsimus. Ja nüüd, kus maasikad on suureks kasvanud, olen ehk suve jooksul paar umbrohtu ainult leidnud maasikaid korjates. Nii mugav on. Ükspäev istusin lausa terassil ja mõtlesin, et tahaks midagi teha, kasvõi rohida, aga liiga hooldusvaba aed on saanud :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. anonüümne, mis multš sul maasikatel on?

      Kustuta
    2. Me võtsime hoovi pealt suure kase maha ja ajasime läbi oksapurusti. Seega on selline ebastandartne kasemultš. Idee poolest ajaks asja ka muu suvaline multš ära. Mul kasvasd maasikad teisel aastal (see on siis käesolev aasta) nii lopsakaks, et ega ma tegelt tea, kas seda puidupuru sinna alla enam vaja ongi. Umbrohuseemned lihtsalt ei jõua mullani, maasikalehed on ees. Ja kui ka mõni jõuab, siis valgust on kasvamiseks vähe.

      Kustuta
    3. Aitäh, hea teada! Mul sama lugu - teise aasta maasikapeenar (kõrge) aga multšiks hein. Sealt tuli umbrohi ikka läbi (või külvasin ise juurde heinaga, sest ega mul seda valida polnud). Püüan siis ikka lehtpuumultsi hankida. Hallitamise probleemi ei olnud?

      Kustuta
    4. Ma kusjuures olen mõelnud nende kasvatuskastide peale, aga kuniks praegune süsteem toimib ja muud asjad on prioriteetsemad, siis las olla veel. Mul on tehtud aiamaa vanadest palkidest, nii et moodustuvad ka erineva suurusega kastikesed ja ühtlasi on palgid ka osaliselt vahekäikude eest. Nii on ka veidi vähem rohimist, aga pigem on nii tehtud, et vanad palgid ära kasutada ja ilus on ka.
      Maasikatele on mul pandud saepuru multšiks, mitte küll umbrohu pärast, sest maasikad kasvavad mul üsna tihedasti, aga ma ei taha, et marjad vastu mulda puutuks. Hallitamise kohta ma ei oska kaasa rääkida, sest mul küll lõpus läksid osad marjad hallitama, ma küll pigem usun, et see oleks selle vahepealse vihmaperioodiga ka sama olnud hoolimata saepurust. Pigem pelgan veidi, et äkki ajab mulla happeliseks?...

      Kustuta