Teisipäev, 30. mai 2017

Kevadine aiamaa

Mõnikord minult ikka uuritakse, et kas ma enam maja ei remondigi, sest pole siia ammu remondist postitanud. Tõsi on, et ühtegi suuremat projekti meil hetkel majas sees käsil pole. Põhjus on väga lihtne - millegi vana lõhutu asemele tuleb ka uus ehitada ja selleks meil praegu vaba raha puudub. See aga ei tähenda, et me käed rüpes istume, vaid keskendume hoopis õue toimetustele.

Nii on lõpuks suur kuhi puid saetud, lõhutud ja lapitud ning pea pool puukuuri täis, niiet järgmiseks aastaks on ehk küttevaru olemas, selleks sügiseks plaanime küttepuud osta, sest praegused kuivad küttepuuvarud on täitsa otsas ja ma kardan, et sügiseks on praegu tehtavate kuivamisest ikka natuke vähe. Need ei ole küll kõrgeima kütteväärtusega puud, aga see-eest tasuta käes ja mõtekam on need kord juba kütteks teha kui lõkkesse vedada. Tavaliselt ongi meil õhtune süsteem selline, et mina lõhun kärutäie puid, siis teen lastele kiigel hoogu, siis jälle lapin käru tühjaks, seejärel jälle lastega kiikuma jne. Nii saab iga õhtu paar kärutäit puid tehtud ajal kui lapsed õues mängivad.

Lisaks on selleks hooajaks maas kõik seemned-taimed, mis plaanis olid, kasvuhoone kile uuesti kinnitatud ja alustatud väliwc muutmist aiamajaks ning jätkub ka keldripealse muutmine kiviktaimlaks. Ma ei välista, et ma kusagilt mõne taime aiamaale juurde istutan või mõne seemne veel külvan, aga kõik plaanipärane ja nö hädavajalik on maas ja kartul ning herned ilusti juba tõusnud. Kuna mul kelder on talviseks juurviljade säilitamiseks liiga külm, siis sel aastal panustan hoopis rohkem hoidistele ja sügavkülma varumisele. Ma ei ole mingi eriline hobikokk ja kui mul on võimalus toit tänu supipõhjadele, salatitele, külmutatud juurviljadele kiiremini valmis saada ja jääb rohkem aega lastega olemiseks, siis kahtlemata hääletan ma selle poolt.

Aiamaal on uut veel nii palju, et esimestel aastatel jäi sinna pisike murulapike, kuhu oli hea beebivanker jätta ja laps lamamistooli natukeseks jätta. Nimelt on mul aiamaal eraldi aed ümber ja sedasi ei saanud koer oma uudistamisega beebit vankris üles äratada ja samas mina sain tal ilusti silma peal hoida. Nüüd olen seda osa ka kaevama asunud ja oh sa poiss, ma olin ära unustanud kui raske see esimene kaevamine on - kõik on nii tihedaks kasvanud, et nende mätaste seest mulla kätte saamine on paras katsumus. Aga suve lõpus tahaks ma sellest alast teise maasikapeenra teha, siis jaguks ehk moosi jaoks ka või saaksin hoopis nõrkemiseni maasikaid süüa - mõlemad head plaanid.

1 kommentaar: