Teisipäev, 24. mai 2016

Õuekiik

Me saime endale õuekiige tuttavatelt umbes siis kui maja ostsimegi, ehk laias laastus 4 aastat tagasi. Kiik oli kasutatud ja sellele oli juba eelmine perenaine ise uuendust teinud. Varasemad omanikud plaanisid uue kiige osta, aga omavaheline kokkulepe ei lubanud seda teha enne, kui vana kiik on jalust ära saadud. Nii me ta endale saimegi. Teenis meid täitsa hästi, kuni järgmisel suvel kate ära lagunes.
Proovisin sinna ise katet teha - läks täiega pekki! See sama helekollane siis. Tegin selle õmblemisel hunniku vigasi, kohe nii, et vähegi käsitööga ja õmblemisega kursis olevad inimesed saavad kätega peast kinni hoida. Näiteks valisin ma riideks voodilinad (sest noh, mul oli kaks ühesugust, millest andis materjal välja ja voodile olid nad sedasi liiga kitsad), ma ei teinud torude jaoks mitte tunneleid, vaid paelad!!!, lisaks täidiseks vana tekk, mille kinnitamine läks valesti, niiet seljatoelt vajus see pepu juurde hunnikusse. Me ikka optimistlikult panime selle kiige külge, kuni siis esimese pealeistumisega koitis, et pealad ilmselgelt ei hoia, Raiko käristas tunneli jaoks õmblusi lahti ja nii ta siis tükk aega meid sedasi teeniski. Lapsi kandis enam vähem, meid üldiselt pigem mitte ja välja nägi kole. Saate nüüd ehk ise ka aru, et see esimene kate läks ikka täiega aia taha :D
See kord olin targem, nii kanga valikul kui õmblemisel- kangaks valisin Abakhanist veekindla õuekiikede jaoks mõeldud kanga, torude jaoks õmblesin see kord tunnelid, õmblused tegin topelt ja pehmenduse jätsin üldse ära. Üldiselt on ka ilma täitsa mugav istuda või soovi korral saab pehmenduseks alla võtta pleedi või siis aiatooli padjad lihtsalt kiigule visata. Õmblused pole küll nii sirged kui võiks, aga muidu olen küll täitsa rahul (ja natuke uhke ka). Nüüd peaks millalgi raami käsile võtma, aga nagu juba Meie kodu lugu facebookis kirjutasin, siis kõike korraga ei jõua.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar